Uuring: vibujaht ei taga looma kiiret surmamist

Vibujaht tekitab loomadele mittevajalikku valu ja kannatusi. Foto: Shutterstock

MTÜ Loomuse poolt algatatud vibujahi vastane petitsioon, mida toetavad mitmed looma- ja looduskaitseorganisatsioonid on kahe nädalaga kogunud ligi 9000 allkirja. Petitsioonile allakirjutanud leiavad, et vibujaht on julm meelelahutus, kus loomadele tekitatakse mittevajalikku valu ja kannatusi. Samale tulemusele jõuti ka värskes Rootsi uuringus.

Rootsi keelustas vibujahi juba 1930. aastal. Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli 2020. aasta raport koondab suurt hulka erinevaid akadeemilisi uurimusi, mis tõendavad, et vibujaht ei taga looma kiiret surmamist.

Raport kinnitab, et nool tekitab esmasel sisenemisel loomale enamasti vähem kahju kui tulirelvad, mistõttu kasvab looma tarbetu kannatuse tõenäosus. Lasujärgse suremuse tõenäosus on vibujahi puhul väiksem – kui haavatud loom liikuma hakkab, on surmamiseks vajalikku teist lasku vibuga raske sooritada.

MTÜ Loomus toob välja olulisemad väljavõtted raportist:

• Noole löögikiirus on umbes 70–80 m/s. Võrdluseks: püstoli puhul on see 400 m/s püssikuuli puhul 700–1200 m/s. Noole kokkupõrke energia on 75J, kuulirahe 3200J ja püssikuulil 1600-16500J. See näitab, et nool ei saa tekitada samaväärset kahju looma sisikonnale.
• Noole läbitungimissügavus varieerub sõltuvalt noole kiirusest, noolepea kujust ja sihtmärgi koe tüübist. Eksperimentaalses uuringus on väidetud, et pehme koe läbitungimussügavus võib olla 17–60 cm.
• Kui lask läheb otse läbi looma, siis see energia ei lõhu looma sisemust ja seetõttu on kehakahjustuste tekitamise võimalus väiksem. Erinevalt kuulist ei põhjusta nool kahjustatud looma kehas ajutist õõnsust koos järgnevate sekundaarsete kudede kahjustustega, vaid jätab endast maha ainult kitsa kanali. Tõenäoliselt tähendab see, et täpne tabamus looma surmamiseks on veelgi olulisem. Nool tekitab loomale peamiselt ainult veritsust (olenevalt sellest, kuhu nool lastakse). Kuul aga vallandab oma energia looma sees, tekitades ulatuslikke kudede kahjustusi tähtsatele organitele.

Karger (1998) uuris noolte mõju seakehades ja leidis, et nool jätab tavaliselt kitsa sisenemiskanali ja kahjustus piirdub koega, mis puutub noolepea lehtedega otse kokku.

Olukordades, kus loom on vigastatud ja looma püüdmiseks on vaja teist lasku, on noole ja vibu kasutamine raskendatud, kui loom liigub kiiresti või eemaldub laskekohast. See võib põhjustada looma suuremat kannatust.

Anna allkiri vibujahi legaliseerimise vastu!