Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Inimesed, lõpetage loomade «aitamine»

See metskitsetall korjati Tallinna lähistel põllul jalutanud naiste poolt üles. Vale tegu — loomake ootas kõrges rohus ema ja abi ei vajanud. FOTO: Heiki Valner / MTÜ Loomapäästegrupp

Metsloomade koht on teadupärast metsas, kuid vahel vajavad nemadki inimese abi ning kui võimalik, siis seda neile ka antakse. Staažika loomapäästja Heiki Valneri sõnul on probleemiks aga teadmatus, mis paneb aitamishimulised inimesed loodusest kaasa võtma neidki loomi ja linde, kes tegelikult abi ei vaja.

Eelmisel nädalal jalutasid kaks heasüdamlikku naist Tallinna lähistel põllul, kui märkasid korraga tudisevat-värisevat imearmast kitsetalle. Loomake tundus abitu ja mis edasi sai, pole raske ennustada — naised võtsid kitsetalle sülle, viisid ta endaga maantee äärde ja hakkasid alles siis uurima, mida loomaga teha. 

Kitsetalle leidjad said MTÜ Loomapäästegrupp numbri ja võtsid nendega ühendust. Vastuseks tuli, et looma päästmise asemel olid nad talle karuteene osutanud — kitsetall oli kõrgesse rohtu ootama jäetud ning ema oleks talle peale toiduotsinguid järele tulnud.

Loomapäästegrupi asutaja Heiki Valner nentis, et ei oska naiste mõttemaailma ega otsust kuidagi kommenteerida. «Paha nad ei tahtnud ja hiljem telefonis, kui kitsekese kohta uurisid, said ise ka aru, et natuke nihu läks see lugu nüüd küll,» nentis loomapäästja. 

«Looduses ongi nii, et kõik söövad kõiki, meeldigu see meile või mitte.»

2

Täbarat olukorda lahendama sõitis Loomapäästegrupi vabatahtlik Kelli Samberk. Alustuseks viidi metskits leiukohta tagasi, nühiti rohu ja mullaseguga üle ja jäeti siis varjulisse kohta ema ootama. «Olgu mainitud, et leviv inimeselõhn jääb sinna veel üsna mitmeks ajaks hõljuma ja ka see hoiab vanema eemale. Tite enese torkimine on pattudest suurim — ärge seda tehke, kui te just nimme pisikesele halba ei soovi,» toonitas Valner. 

See lugu lõppes ilmselt hästi, sest hommikuks oli kitsetall kadunud. Ei saa välistada, et mõni kiskja teda kaasa ei haaranud, kuid tõenäoliselt said ema ja laps taas kokku. Seda teooriat toetab asjaolu, et kontrollimisel leiti pehmest pinnasest vanalooma jalajäljed. 

Linde kiputakse ilmaasjata aitama

Valneri sõnul puudutab entusiastlike aitajate teema kõige rohkem linnupoegi — igal kevadel kõik kordub ja mida aasta edasi, seda rohkem saavad loomapäästjad kõnesid leitud suleliste kohta.

«Hullumaja — päevas nõustame umbes kolmekümmet inimest, kes lindudele abi otsivad. Enamasti nad hädas ei olegi, vaid see käibki nii, et nad vupsavad pesast välja ning maapinnal vanemate hoolitsus jätkub,» selgitas loomapäästja. «Loomulikult saavad mõned otsa, aga looduses ongi nii, et kõik söövad kõiki, meeldigu see meile või mitte. Tundub julm, aga kõik ei pea ega saagi ellu jääda.»

Valner täpsustas ka, et kui täiesti tervena näivaid metsaasukaid ei ole vaja oma keskkonnast üles korjata, siis hoopis teine teema on vigastatud või orvustunud isenditega ning neile abi otsimist peljata ei tasu. 

Kas kitsetalle lugu lõppes õnnelikult, ei saa keegi täie kindlusega öelda. FOTO: Heiki Valner / MTÜ Loomapäästegrupp

Kui nooruke loom-lind on sõidu- või kõnniteel, tuleks muidugi sekkuda, aga jääda mõõdukuse piiridesse. Sellises olukorras tasub abitu tegelane lähimasse ohutusse kohta viia ja aia olemasolul üle selle tõsta — vanemad leiavad ta üles ja siis pole karta, et noor maailmaavastaja taas autorataste või inimeste jalge alla tuterdama läheb. 

Kõiki abistada vaja ei ole 

Üks nüanss, millele Valner samuti tähelepanu juhtida tahab, on see, et mõned linnu- ja loomalapsed on haiged ning pärisvanemad saavad sellest aru. «Nad jätavad ta hääbuma, aga nüüd korjavad inimesed äpu üles ning kasvatavad suureks. Suguküpsena annab ta geeniviga edasi ja nõrgestab nii kogu populatsiooni,» näitlikustas Valner, miks pea ees kellegi päästma tormamine pole alati hea mõte. 

Loomapäästegrupp suudab heal juhul ära paigutada kaks-kolm-nelikümmend linnupoega, aga mitte tuhandeid. Ka loomalastega on sama lugu, aga abivajaja päästjatele toomine ei ole garantiiks, et ta ellu jääb. Seda eriti sellisel juhul, kui leidja on looma-lindu ise turgutada püüdnud — pahatihti söödetakse abitule olendile sisse talle mittesobivat toitu ning see võib tema elu päästmise võimatuks teha. 

«Olen seda rääkinud aastast aastasse, aga tolku pole — palun ärge tapke loomi liigse agarusega. Põõsaalused ja aasad on praegu tärkavat ja veidikene teistsugust väga abitut elualget pilgeni täis. Las nad elavad, nagu loodus sättinud on,» toonitab Valner.

Tagasi üles
Back