/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2020/05/22/13113692t1h800d.jpg)
RMK hooldab looduskaitselise väärtusega alasid ka linnaniitudel, et hoida ja kaitsta sealset elurikkust ning pakkuda silmailu ka linlastele. Tänavu aitavad Pirita jõe ürgorgu hooldada veised.
Pirita jõe ürgorus müttavad tänavu niidukite asemel veised
Kui tavapäraselt seostatakse looduskaitselisi töid maapiirkondadega, siis juba kümme aastat on RMK taastanud ja hooldanud koostöös partneritega ka linnaloodust. Tallinnas Pirita jõe ürgorus on viimase kümne aasta jooksul taastatud ja uuesti hooldama hakatud niite 35 hektaril.
«Niidud on linnas nagu elurikkuse oaasid, kus olenevalt niidu tüübist võib ühel ruutmeetril kasvada mitukümmend erinevat taimeliiki. Kui neil aladel ei toimuks karjatamist või niitmist, siis liigirikas niidukooslus kaoks. Kui seni tegime niitmistöid tavapäraste niidukitega, siis tänavu katsetatakse Pirita kloostri juures asuval Kõrkja jõesaarel esimest korda, kas niidukite tööd võiks asendada hoopis veised,» lausus Leevi Krumm, RMK looduskaitsespetsialist.
Krumm ütles, et varasematel aastatel on Pirita jões asuvat Kõrkja saart hooldatud kord aastas, suve lõpus või sügisel. «Niitmisega jääb rohurinne kogu alal ühtlase kõrgusega, mis aga ei ole sobiv kõigile liikidele, sest osa taimi ja putukaid vajavad erinevat hooldamise intensiivsust ja aega. Kui niitmise puhul on seda keeruline tagada, siis veised söövad rohttaimi laiguti ja erinevatel aegadel, aidates seeläbi luua uusi mikroelupaiku.»
Lisaks lõhuvad loomad tallamisega paksu niidukamarat ning aitavad vältida võsa pealetungi, mis on niidu avatuna hoidmisel ja taimede kasvuks vajaliku valguse pakkumiseks väga oluline.
Krumm nentis, et karjatamisel on siiski ka varjuküljed: «Liiga suur loomade arv alal võib tuua kaasa ületallamise ja niidukamar võib seetõttu hävineda, mis paraku ohustab kooslusele omaseid liike. Samuti peab loomaomanik hoidma loomad jõe kaldast eemal, et vältida kalda tallamist ja erosiooniohu tekkimist.»
Kõrkja saarel on parasniiske pärisaruniidu kasvukoht, mille tunnusliikideks on näiteks harilik kellukas, ürt-punanupp, aas-rebasesaba ja paljud teised niidutaimed. Pirita jõe ürgoru maastikukaitsealal leidub ka lamminiite ja puisniite.