Mida peab teadma lühikoonuliste ehk brahhütsefaalsete tõugude terviseprobleemidest?

Foto: Shutterstock

Lühikoonulised ehk brahhütsefaalsed ehk lömmninalised tõud muutuvad järjest populaarsemaks. Levinud näideteks on prantsuse buldog, mops, inglise buldog, shih tzu, bostoni terjer, pekingi paleekoer, pärsia kass. Ka bordoo dogi, bullmastifid, Cavalier King Charles Spanjel, bokserid. Mõned traditsiooniliselt pikema koonuga tõugude hulka loetud tõugude aretus liigub järjest lühema koonu suunas, näiteks chihuahua ja ameerika kokkerspanjel. Sellised loomakesed on levinud, kuna inimesed peavad neid nunnudeks n-ö lapselike proportsioonide tõttu, mis tekitab alateadlikku soovi loomakese eest hoolitseda – pea on võrdlemisi suur, ninaosa lühike ja silmad suured. Sageli pole aga omanikud enne kutsika või kassipoja võtmist kuulnud terviseriskidest, mis paratamatult sellise aretussuunaga kaasnevad. 

Tänapäeval mängib suurt rolli sotsiaalmeedia – tuntud inimesed reklaamivad oma lömmninalisi lemmikuid, teadvustamata looma terviseprobleeme. Kuulsaimad Instagrami-loomad näiteks kipuvad olema mopsid ja prantsuse buldogid. Järgnevalt seletame lähemalt, millised probleemid võivad brahhütsefaalseid tõuge tabada ehk milleks omanik peab valmis olema.

Koljukujude võrdlus pikakoonulisest (B) lühikoonuliseni (E). Foto: Rowan Veterinary Center

Brahhütsefaalia (e brahhükefaalia) on kaasasündinud defekt, mille puhul koljuõmblused liituvad enneaegselt ja kolju ei saa edasi kasvada. Inimestel esineb samuti brahhütsefaalia sündroomi koos teiste geenidefektidega nagu Downi sündroom. Lisaks silmaga nähtavalt lühikesele ninale on anatoomilisi iseärasusi terve müriaad. Kõige sagedasem lühikoonuliste tunnus on nohisev või lörisev hingamine ning uuringute järgi peab enamik buldogiomanikest hingamisraskust normaalseks. Siinkohal tasuks mõelda, kuidas meie ise ennast nohu ajal ninakinnisusega tunneme. Norskamine ei ole normaalne. Tegelikult on olemas ka lühikoonulisi, kelle hingamishelid ei ole lörisevad (kahjuks ainult 10%) , küsimus on vastutustundlikus aretamises.

Brahhütsefaalia mõjutab lisaks hingamisteedele tervet looma ninast sabani. Lühikoonulistel esineb hingamisraskusi, silmaprobleeme, allergiaid ja sügavat nahapõletikku, poegimisraskusi, liigeseprobleeme, kuumarabandusi, hambaprobleeme, kõrvapõletikke, seedeprobleeme tavapärasest rohkem. Uuringuid tuleb järjest juurde, kuid siiani teadaolevad anomaaliad on järgmised.

Mops 1800ndatel ja mops praegu. Foto: Wikipedia

Hingamist mõjutavad anomaaliad:

• Ninasõõrmete stenoos ehk sõõrmed on liiga kitsad ja õhuvahetus häiritud. Ninatiibade väärareng, mille tõttu ninatiivad ei liigu ja ei avane sissehingamisel õhu sissepääsuks. Vajadusel saab sõõrmete stenoosi kirurgiliselt korrigeerida. Mõnel loomal sellest piisab elukvaliteedi märgatavaks parandamiseks. Järjest rohkem on aga loomi, kellel on ka teised anatoomilised anomaaliad liialt suured ja ainult sõõrmete laiendamisest ei piisa, vaja on ulatuslikumat kirurgiat või polegi võimalik loomakese elu mugavamaks teha. Tasub mõelda ka, kui eetiline on aretada looma, keda peab juba kutsikana opereerima, et ta hingata saaks.

Normaalsed ninasõõrmed (A) ja stenootilised sõõrmed (B kuni D). Foto: Researchgate

• Ninakarbikud on kokku surutud ruumipuuduse tõttu ning põhjustavad hingamisteede obstruktsiooni.
• Pehmekoemassid neelus vähendavad vabade hingamisteede mahtu.
• Liiga pikk ja/või paks pehmesuulagi.
• Kõri kollaps ehk kokkulangemine (erinevad raskusastmed).
• Häälepaelte granuloomid (põletikulised koekogumid) kroonilise trauma tagajärjel, mida tekitab pidev sissehingamisraskus.
• Trahhea hüpoplaasia, trahhea kollaps, bronhide kollaps. Hingamisteedes on liiga palju sidekudet ja kõhred on liiga pehmed, mille tagajärjel hingamisteed vajuvad kokku.
• Tonsillide hüpertroofia ehk kurgumandlite vohamine, vähendab vabade hingamisteede mahtu.
• Makroglossia ehk liiga suur keel.

Hingamisprobleemid on nii levinud ja rängad, et on omaette nime saanud – brahhütsefaalsündroom (BOAS brachycephalic obstructive airway syndrome). Probleem on eluajal süvenev. Pidev pingutus sissehingamisel ärritab limaskesti, lima ja röga väljutamine hingamisteedest on takistatud, tekib kõriturse ja kopsuturse, sagedased on aspiratsioon ja kopsupõletikud. Uneapnoe – inimene teeb magades suu lahti, kui nina kaudu hingata ei saa, kuid koer peab hingamiseks üles ärkama. Esineb hingamisteede kokkulangemist, seedehäireid. Koerad jahutavad end lõõtsutades ja lömmninalistel on suur oht kuumarabanduse tekkeks, eriti füüsilisel koormusel. Loom võib terve elu enam-vähem hästi hakkama saada, kuid mingil hetkel tekib tugev hingamisraskus (distress) ja loom võib kohese abita surra. Kindalt vallandavat faktorit võib olla keerukas leida, kuid kombinatsioon anatoomiliselt obstruktsioonist, sissehingamisraskusest tingitud suurenenud rõhust ja maohappe tagasiheitest (refluks) on kriitiline. Mitmed lennuliinid ei luba brahhütsefaalseid tõuge oma lennukitesse, kuna loomad võivad hingamisraskuse tagajärjel palju tõenäolisemalt surra.

• Keskkõrva väärareng, mille tõttu kõrvapõletikke esineb sagedamini. Tõenäoliselt ei kuule paljud lühikoonulised tegelikult väga hästi.
• Maloklusioonid ehk hambumusvead, hambad ei mahu suhu ära, on puseriti, jäävhammas ei pruugi lõikuda, tekitades igeme alla tsüste, raskused närimisel, toidu haaramisel ja joomisel, igemete traumad ja hambahaigused.

Silmi mõjutavad anomaaliad (brahhütsefaalsete silmasündroom brachycephalic eye syndrome):

• Punnsilmsuse tõttu on silmaava liiga suur, silmalaud ei sulgu korralikult, pisaratoodang on langenud ja silm ei saa piisavalt niisutust. Sarvkest on vähem tundlik, esineb rohkem silmatraumasid ja sarvkesta haavandeid, kuiva silma sündroomi. Nina-pisarajuha on vale nurga all, mistõttu pisar ei saa normaalset teed ära voolata ja tekib nõrevool silmast, mis igapäevase hoolduseta võib nahapõletikku tekitada. Laugude sisenurgad on sissepoole keerdunud (entroopium) ja sageli ulatuvad koonukarvad silmadeni neid pidevalt ärritades (trihhiaas). Pisarate kvaliteet on kehvem, mistõttu silmade nakkusi esineb rohkem. Silmakoobas on lame, mistõttu survet avaldades võib silmamuna võrdlemisi lihtsalt välja langeda.
• Selgroo deformatsioonid (sh skolioos), mis võivad põhjustada seljaaju kokkusurumist. Rõngas sabad on nunnud, kuid mida kõveram korgitsersaba, seda rohkem selgroodeformatsioone esineb. Ajuvatsakesed ei pruugi koljusse ära mahtuda põhjustades vesipäisust ehk hüdrotsefaaliat (eriti pärsia kassidel) ja neuroloogilisi defitsiite (võib väljenduda kohmakusena, vähese mängusoovina, kassidel keeruline diagnoosida ja määratleda).

Ekstreemne (A ja B) ja vähemekstreemne (C ja D) näokuju pärsia kassil. Foto: JVIM 31:5

Koljukuju võrdlus: kodukass, vähemekstreemne pärsia kass ja ekstreemne pärsia kass. Foto: JVIM 31:5

• Seedetrakti haigused. Suurem ilavool, söömise ajal tekib hingamisraskus, sageli tõmmatakse toiduosakesi, sülge, vett hingamisteedesse, mis põhjustab kopsupõletikku. Tugev seos on refluksi ehk maosisu tagasiheite ja brahhütsefaalia vahel (sissehingamisraskusest tingitud rinnakorvi rõhu tõttu). Lühikoonulistel esineb refluksi, oksendamist, regurgitatsiooni sageli ja omanikule märkamatult, samas ärritab maohape väga tugevalt hingamisteede limaskesti põhjustades hingamisteede kokkutõmbumist. Esineb söögitoru põletikku, maopõletikku, söögitoru on ebanormaalselt vonklev, kuna ei mahu ära.
• Poegimisraskused – mõnedel tõugudel on plaaniline keisrilõige tavapärane, kuna emane ei saa iseseisvalt järglaste ilmaletoomisega hakkama. Tiinuse saavutamiseks võib olla vajalik kunstlik seemendamine, kuna ka normaalne paaritumine ei õnnestu.
• Liigesehaigused, osteoartriit ja selgroo deformatsioonidest tingitud haigused.
• Nahapõletikud, allergiad, nahavoltide vahelised nahapõletikud, varbavahede sügavad nahapõletikud.

Ülekaalulisus raskendab oluliselt eriti hingamisprobleeme, kuid ka muid nimetatud tervisehäireid. Lühikoonulise looma puhul tuleb eriti hoolikalt saledat joont hoida ja soojema ilmaga ülekuumenemist vältida.

Erinevad terviseprobleemid mõjutavad loomade elukvaliteeti tõusiseselt erineval määral. Lömmninaliste koerte hulgas on selliseid, kes suudavad hädavaevu hingata, kuid on ka selliseid, kes suudavad agility rajal häid tulemusi saavutada. Siin tuleb mängu vastutustundlik aretamine. Paraku tõuseb suureneva nõudluse tõttu ka ebaeetiliste kasvatajate hulk, kelle ainus eesmärk on raha teenida (puppy milling). Lühikoonulisi tõuge on võimalik aretada tervislikumas suunas, mille puhul elukvaliteet on oluliselt parem ja tõust tingitud anatoomilised eripärad põhjustavad loomale minimaalselt vaevusi. Seetõttu on väga oluline enne looma võtmist uurida põhjalikult nii tõu kui aretajate kohta. Leidub ka loomaarste, kes leiavad, et arvestades tõugude mitmekesisust ei ole eetiline pidada ega edasi aretada brahhütsefaalseid loomi, kelle elukvaliteet puhtalt tõu tõttu juba sünnist saati kannatab. Mõned riigid on keelustanud ekstreemselt lühikeste koonudega loomade aretuses kasutamise (Holland). Probleem põhjustab palju erinevaid arvamusi ja konflikte, põhiline on võimalikult palju loomade heaolu silmas pidada.

Mida saab loomaomanik teha ekstreemse aretuse vältimiseks ja seega loomade kannatuste vähendamiseks?

• Enne looma võtmist aruta loomaarstiga tõu eripärasid.
• Ära osta ekstreemsete tõuomadustega looma. 
• Ära osta lemmikut e-poest, kahtlaselt kasvatajalt ega teda eelnevalt nägemata.
• Kutsikat/kassipoega ostes palu näha ka tema ema ja sõlmi leping.
• Kontrolli, et loomake on kiibitud ja registreeritud.

Huvilised leiavad inglisekeelset infot ka FECAVA (Federation of European Companion Animal Veterinary Associations) koduleheküljelt.