Siga, kes laulis kuule ehk põllumajandusloomade mitmekülgne tundeelu

Foto on illustratiivne Foto: Kerstin Joensson/AP/ Scanpix

Uus Meremaal, Aucklandis, elas rannal kuulus siga, kellele meeldis varahommikuti meres kümmelda, lastega mängida ja põhjalikku kõhusügamist nautida. Siga nimega Piglet oli puhas, viisakas, tundlik, terane ja hooliv. 

Pigleti tunnetest oli lihtne aru saada. Enamasti kaunistas ta sõbralikku nägu lai naeratus, mis tuli peaasjalikult esile siis, kui ta mõnuledes ujus või oma pisikeste inimsõpradega mängis. Kuid temas oli ka midagi müstilist. Pigletile oli eriliselt meeltmööda kaunis viiulimuusika. Muusika läks talle hinge õhtutel, mil taevas hõõgus ümmargune täiskuu. Öisesse taevasse vaadates tegi Piglet õrnu häälitsusi, justkui laulaks ta kuule.

Selliselt kirjeldab Jeffrey Moussaieff Masson oma raamatus «Siga, kes laulis kuule: farmiloomade tundemaailm» (2003) ühte õnnelikku loomakest, kes inspireeris autorit kirjutama raamatut sageli varjatuks jäävatest farmiloomadest ja nende tunnetest, mille olemasolus aeg-ajalt isegi tänapäeval veel kaheldakse.

Endine psühhoterapeut ja eesti keeldegi tõlgitud rahvusvahelise bestselleri «Kui elevandid nutavad» autor Masson kõneleb loomadest kui isikutest. Ta avab lugejate südamed läbi isiklike loomalugude. Massoni kirjeldused farmiloomade tunnetest ja igapäevaeludest on nauditavad nii läbi kirjandusliku kui ka teadusprisma.

Masson veetis kuid päästetud taluloomade varjupaikades ja jälgis sealseid elanikke. Massoni värvikad lood paljastavad sigade, kanade, lammaste, lehmade ja partide mitmekülgse tundeelu. Ta süveneb nende imeliste ja tarkade loomade põlvnemislugudesse ja usutleb tunnustatud eksperte, kes selgitavad loomade käitumist teaduse seisukohalt.

Sead on uudishimulikud, intelligentsed ja iseseisvad. Nad näevad und ja reageerivad oma nimele. Sead moodustavad lähedaseid suhteid nii isekeskis kui ka teiste loomaliikidega, sh inimestega. Raamatus selgitab farmiloomade varjupaiga Animal Place juhataja Kim Sturla, et kõige enam naudivad sead puudutusi: «Kui siga paitad, paneb ta oma silmad kinni ja ootab massaaži. Massaaž on nende jaoks ülim nauding.»

Lehmad leinavad oma vasikaid, kui need ära viiakse. Kui lambal on valida toitude vahel, millest üks on toitaineterikas ja teine mineraalidevaene, otsustab lammas kindlasti esimese kasuks, et tasakaalustada oma toitumist ja parandada toitainete defitsiiti.

Kitsedel on suurepärane huumorimeel ja eneseväärikus. Kitsed on ka uskumatult julged (India kitsed on tapnud leoparde). Kanad on loomult väga sotsiaalsed – nad koonduvad oma inimestest sõprade ümber ja puhastavad end mõne sellise kõrval, keda nad usaldavad.

Põllumajandusloomi on liiga kaua käsitletud kui masinaid, üksnes instinktidest juhinduvaid olendeid. Kui tunnistame, et meie poolt nõnda laialdaselt ekspluateeritud loomadel on mitmekesised tunded, et nad on tundevõimelised, inimestega sarnased olevused, jõuame ka inimestena kõrgemale tasandile ja kogeme maailma veelgi imelisema ja rikkamana kui ta täna näib. 

Masson pakub, et inimesed õpiksid loomade kohta väga palju olulist, kui me vaid kuulaksime tähelepanelikumalt Pigleti ja teiste farmiloomade laule, mida nad salaja öösiti täiskuule esitavad.