Sisuturundus
Suitsiidide arv loomaarstide seas on tõusmas
Möödunud aasta jaanuaris avaldatud USA haiguste kontrolli ja ennetamise keskuse (CDC) uuringu kohaselt, milles analüüsiti enam kui 11 000 veterinaararsti surmajuhtumit, suri enesetapu tagajärjel aastatel 1979–2015 peaaegu 400 veterinaararsti. Paraku on see arv tõusmas ning seda igas vanuserühmas ja geograafilises piirkonnas.
Sageli unistavad lapsed loomaarstiks saamisest. Võimalik, et seda on mõjutanud ka üks tuntuim veterinaarist raamatutegelane dr Dolittle ja pealtnäha ongi ju tegemist toreda tööga: veedad päev läbi loomadega aega, suhtled nendega, saad neid paitada ja kallistada, eriti veel siis, kui perre lemmikut võtta ei ole võimalik. Tegelikult on tegemist vaimselt väga raske erialaga ning selle pealtnäha toreda ameti taha jääb varjukülgi, millest palju ei räägita.
Pikad tööpäevad ja emotsionaalne kurnatus
Tegelikult on veterinaaridel tihtipeale väga pikad tööpäevad, suur töökoormus ja -stress. Tõsi, loomadega veedetaksegi palju aega ja ühel hetkel avastatakse, et töötada eelistatakse ka pigem loomade kui inimestega, aga lõpuks ei mõju see vaimsele tervisele hästi. Kui inimesi ravivad arstid vastutavad üldjuhul ühiselt, töötavad paljud loomaarstid erakliinikutes, kus tegutsevad üksi — toetuda ei ole kellelegi, vastutus on suur ja seda ei ole kellegagi jagada. Aga mitte ainult. Põhjuseid, mis võivad aidata ärevuse, depressiooni ja läbipõlemisele tekkele kaasa on veelgi: konfliktsed suhted klientidega, kliendi kõrged ootused, ootamatud kliinilised tulemused, emotsionaalne kurnatus (kaastunne, väsimus), ressursside puudus, mure oskuste säilitamise pärast, aga eriti tugevat seost leitakse tiheda loomade „magamapanekuga“, mis mõjutab loomaarsti suhtumist ellu, surma ja eutanaasiasse, muutes enesetapu mõistlikuks lahenduseks.
Näide: ühel pool on valust piinlev neljajalgne armas loomake, teisel pool aga omanik, keda loomaarst lohutada ja toetada püüab. Välja tuleb paista tugev ja lisaks tuleb olla ka psühholoog. Kindlasti on eutanaasia kasutamine loomaarsti elukutse üks tumedamaid külgi, kuid tihti ka vajalik, kui ei ole enam muid võimalusi looma elu hoidmiseks. Hoopis teine lugu on see, kui kliinikusse tuuakse eutaneerimisele noored ja terved loomad. Põhjused? Kolitakse mujale, järsku tekkinud allergiad pereliikmetel, käitumisraskused, algse omaniku surm või näiteks arvamus, et see on lihtsam ja odavam „lahendus“, kui keerulise, aga ravitava haiguse ravi.
Traumad, valu, piin ja kurbus on miski, millega veterinaarid igapäevaselt kokku puutuvad mõjudes nii tugevalt loomaarsti vaimsele tervisele. Lõpuks on see üks tohutult suur hingevalu, mistõttu ühel hetkel võibki veterinaar mõelda, et kui ma teisi, kes piinlevad, sel viisil „aidata saan“, miks mitte nii endki neist hingepiinadest vabaks aidata.
Kuidas ma loomaarstile toeks olla saaksin?
- Kui loomaarst on lähedane
Nii nagu on suitsiidiriski soodustavaid tegureid, on ka riske vähendavaid tegureid. Näiteks on leitud, et riski vähendamiseks teadaolevate tegurite hulka kuuluvad hooliva pere ja heade sõprade olemasolu (s.t tugev sotsiaalne võrgustik) ning stabiilne kodukeskkond. Samuti on kaitsvad õiged sekkumised (diagnoosimine ja ravi). Kui sinu enda ringkonnas on keegi, kes veterinaarina töötab, siis küsi tema käest aeg ajalt, kuidas tal päriselt läheb. Rääkige tema tööga kaasnevatest muredest — jagatud mure on juba pool võitu. Kui näed, et sinu lähedasel on probleeme, aita tal professionaalse abini jõuda. Näita talle, et ta ei ole üksi ja pane ohumärke tähele. Kliiniline depressioon ei tähenda lihtsalt natuke kurbust või halba enesetunnet ega päeva või kaks puhkust. See on palju sügavam ja avaldub erinevate sümptomite kombinatsioonina, mis on nii tugev ja laiaulatuslik, et need võivad töövõimet häirida, inimesel on raske õppida, magada ja süüa. Sümptomiteks võivad olla kurbus, abitus, lootusetus ja väärtusetus, jõetus ja pidev väsimus, keskendumisraskused, ärrituvus, viha ja vaenulikkus ning huvi kadumine tavapäraste tegevuste vastu.
- Kui külastad loomaarsti
Alusta sellest, et mõtle juba enne looma võtmist, kas oled valmis tasuma võimalikke ravikulusid? Looma eluea jooksul võib juhtuda temaga õnnetusi või võivad vananedes tema tervisega kaasneda ravimatud haigused. Arstivisiidid ja ravi võivad kujuneda väga kalliks ja ehkki tänapäeval pakutakse juba ka lemmikloomakindlustust, ei ole see veel loomaomanike seas kuigi populaarne. Nagu ka eespool mainisime, on üks asi see, kui sellistel hetkedel loom magama panna tuleb, kuna loom piinleb ja teda ei ole võimalik kuidagi terveks ravida, aga loomaarstid näevad tihti olukordi, kus kulukaks mineva ravi asemel tahetakse loom magama panna. Iga koduloom on vastutus ja tema võtt tuleb enne põhjalikult läbi mõelda.
Oma looma veterinaarile viies mõtle aga, et tegemist on inimesega, kes tahab kogu hingest sind ja su lemmikut aidata. Usalda teda ja ole tänulik iga nõuande ja soovituse eest, mida loomaarst jagab. Püüa mõista, et kindlasti võib olla raskemaid hetki, kus ootad tuge. On äärmiselt tänuväärne, kui loomaarst suudabki sel hetkel õigeid sõnu leida ja seda tuge pakkuda, aga ära tingimata eelda ja oota seda. Teinekord kipume rasketel ja emotsionaalsetel hetkedel ütlema ka asju, mida ei mõtle ja püüame leida justkui süüdlast. Siiski tasub mõelda, et loomaarst tõesti andis endast kõik ja sinu sõnad võivad talle sügavalt hinge jääda. Ja ükskõik, kui vilunud ta on, võib jääda ta väga pikalt end süüdi tundma, ehkki andis endast kõik, et halvasti ei läheks.