Omaniku käekoti kallale pääsemine viis Tallinna koera surma veerele
29. aprill 2020, 08:43
/nginx/o/2020/04/27/13074101t1ha65e.jpg)
Tallinna Rannamõisa PetCity loomakliinikusse toodi mõni nädal tagasi ühel õhtul erakorralisele vastuvõtule kriitilises seisundis koer, kes ei suutnud enam ise kõndida. Koera hädade põhjuseks oli ksülitool, mida leidub ohutuna näivas nätsus.
Kodus oli pererahvas märganud, et nende aktiivne ja elurõõmus koer, nimetagem teda Emmaks, käitus apaatselt, oli nõrk, suutis end vaevu püsti hoida ja võitles tasakaaluhäiretega, mispeale tehti ainuõige otsus ja sõideti kiiresti kliinikusse. Autos tekkisid loomal krambihood. Sellist tervise ootamatut halvenemist põhjustas nätsukumm.
Emma oli kodust leidnud 300 grammi nätsu, mis sisaldas ksülitooli. Antud aine on koera jaoks väga mürgine, sest põhjustab alguses hüpoglükeemiat ehk veresuhkru langust, millele võivad omakorda järgneda krambid ning ka surm. Vaid 25 kilogrammi kaaluvale koerale on 108 grammi ksülitooli peaaegu neljakordne surmadoos.
Õnneks jõudis koeraomanik helistada kliinikusse ja teavitada olukorrast ning PetCity kliiniku meeskond oli kliiniku uksel vastuvõtuks valmis. Administraatorid Signe ja Mari sõidutasid raami kliiniku ette, et patsient kiiremini kliinikusse transportida. Looma vastu võtnud veterinaararst Viranika rajas koheselt veeniteed ning alustas patsiendi stabiliseerimisega.
Selleks ajaks oli juba teada, et saturatsioon ehk hapnikusisaldus veres oli langenud kriitilise piirini, ka Emma kehatemperatuur oli juba 36,8 kraadi peale laskunud – see on koera kohta väga madal. Kuna koera veresuhkur oli samuti kriitiliselt madal, alustati kohe ka glükoosi manustamist.
Kuna Emma polnud enam võimeline ohutult iseseisvalt oksendama, viidi loom narkoosi ning intubeeriti, et kaitsta tema hingamisteid ning alustada maoloputusega. Samal ajal kui loomaarst Viranika maoloputusega tegeles, tuli administraator Mari appi looma üles soojendama, sest pärast stabiliseerimise alustamist ja intubeerimist oli Emma temperatuur langenud juba 35,8 kraadi peale. Samuti oli vaja hoida ja manustada ravimeid ning masseerida kõhtu maoloputamise ajal.
Administraator Signe aga suhtles samal ajal Emma omanikuga, küsides vajalikku infot, täites vajalikku dokumentatsiooni ning pakkudes ka emotsionaalset tuge. Hiljem, kui Signe ja Mari tööpäevad said ametlikult läbi, ei tahtnud neist kumbki koju minna, sest nad elasid elu-surma vahel vaakuvale loomale südamest kaasa.
Loomakliinikus töötades on tavaks, et kui kliinikusse saabub väga raskes seisus patsient, siis kõik töötajad, kes vähegi saavad abiks olla, ka appi tõttavad. Kohe, kui veterinaarassistent ja veterinaariatudeng Irina oli töö teise patsiendiga lõpetanud, liitus selle koera stabiliseerimismeeskonnaga ka tema. Terve meeskonnaga eemaldati maoloputuse käigus Emma kõhust ligikaudu 20 nätsupatja.
Koera ärkamine pärast intubatsioonitoru välja võtmist oli aeglane, ent õnneks komplikatsioonideta. Ka kehatemperatuur õnnestus abilistel üles saada. Kui Emma tegi oma silmad lahti, sai loomaarst oma meeskonda tänada, nende vahetuse lõpetada ja anda loa kojuminekuks. Emma võttis jalad alla ning tegi esimesed sammud paremuse poole, ta viidi ka kohe õue – see aitab narkoosist ärganud koera paremale enesetundele kaasa ning ta toibub kiiremini.
Kui Emma oli narkoosist ärganud, silmad avanud, õues käinud ja esimese söögikorra kätte saanud, jäi ta vanemassistent Ly hoolde, kes tegeles statsionaarosakonnas lisaks Emmale ka teise, samuti erakorralise operatsiooni läbi teinud koeraga.
Tavaliselt töötab PetCity kliinikus öösiti kaks inimest: loomaarst ja loomaarsti assistent. Assistendi ülesanne on vastavalt arsti juhistele tavaliselt statsionaarosakonna patsientide eest hoolitsemine, patsientide jälgimine ja ravimite manustamine. Arst aga vastab kõnedele, võtab järgmisi erakorralisi patsiente vastu, suhtleb omanikega.
Öö möödus Emma jaoks rahulikult. Ta oli pideva jälgimise all, kõik vajalikud parameetrid loksusid paika, isegi hapnikusisaldus veres näitas hommikul õiget numbrit. Emma jäi veel mõneks tunniks kliinikusse ning saadeti siis koju vajalike rohtude ja spetsiaalse toiduga.
Selline tugev mürgitus võib ka hiljem looma tervist mõjutada. Emma oksendas kodus mõned korrad, samuti vaevas teda kõhulahtisus. Koer sai lisaravimeid ja tema omanik juhised, kuidas tegutseda ja looma edasi ravida. Praeguseks on Emma vereproovi näitajad head ning ta elab täisväärtuslikku elu.
Emma lugu lõppes õnnelikult. Kui tundub, et sinu lemmiklooma enesetunne on halb ja ta käitub imelikult, usalda oma sisetunnet ja pöördu kohe kliinikusse, sest ka nii tavaline asi nagu pakk nätsu võib uudishimuliku koera ilma kiire meditsiinilise sekkumiseta teise ilma saata. Muidugi tuleb arsti viivitamatult teavitada ka patsiendi seisundi muutumise korral.