«Arenenud riikides on ühe toakassi ökojalajälg suurem, kui aafrika külakeses elavate kõigi inimeste oma kokku. Olen sellest kunagi ka kirjutanud, kuigi mitte omaenese tarkusest, vaid tsiteerisin üht teaduslikku artiklit.
Pole see tabuteema ühti. Metsloomi, eri liike ja eri mandritel, sureb praegu välja enneolematul hulgal. Alati ei pruugi inime süüdi olla - suuri väljasuremisi on ennegi olnud ja mitte korra, aga meie liiki polnud siis veel olemaski.
Inimene on allutanud endale kõik loomad kas ohutusest, mugavusest või vajadusest. Ajad on muutunud ning uus aeg toob kaasa uued inimesed ja uued arusaamised. Ajakirjanik Rain Kooli arvab, et planeedi päästaks lemmikloomade pidamisest loobumine. Vähetõenäoline ja ei hakka mina siin vaidlema.
Ka inimese poolt sunniviisiliselt kodustatud tapaloomad on ju eelkõige egoismi ja mugavuse küsimus, sest jahile ei viitsi keegi enam väga minna. Keelustaks need ka korraga ära? Ei-ei, toidutagavara ju!
Tõsi, koertel ja kassidel pole enam endist funktsiooni. Hobustel ka mitte. Ometigi pole see päris tõsi, sest mingi funktsioon neil siiski on ja nimelt on nad väga suurele hulgale inimestest pea et ainsaks kaaslaseks ja motivaatoriks edasi elada. See polegi ju tegelikult nii väike asi.
Äkki on keegi veel näinud üht rootsi dokumentaalfilmi, kus pajatati individualismist, mis on võtnud päris hullud mõõtmed. Aina rohkem inimesi eemaldub ühiskonnast ja ka oma perest. Indiviid on oluline, kõik sidemed ja muu koormab. Ka lihased lapsed ja vanemad nende seas! Ja nii nad elavad ja surevad omaette ning leitakse hunnik aastaid hiljem oma korterist.