/nginx/o/2020/02/27/12974895t1h97d0.jpg)
Eile rääkis ajakirjanik Rain Kooli Vikerraadio päevakommentaaris teemal, mis nii mõnegi inimese tagajalgadele ajas: lemmikloomad ja nende keskkonda koormav mõju. MTÜ Loomapäästegrupp juhatuse liige ja loomakaitsja Heiki Valner kirjutas oma blogis vastulause, mille Lemmik avaldab täismahus.
«Arenenud riikides on ühe toakassi ökojalajälg suurem, kui aafrika külakeses elavate kõigi inimeste oma kokku. Olen sellest kunagi ka kirjutanud, kuigi mitte omaenese tarkusest, vaid tsiteerisin üht teaduslikku artiklit.
Pole see tabuteema ühti. Metsloomi, eri liike ja eri mandritel, sureb praegu välja enneolematul hulgal. Alati ei pruugi inime süüdi olla - suuri väljasuremisi on ennegi olnud ja mitte korra, aga meie liiki polnud siis veel olemaski.
Inimene on allutanud endale kõik loomad kas ohutusest, mugavusest või vajadusest. Ajad on muutunud ning uus aeg toob kaasa uued inimesed ja uued arusaamised. Ajakirjanik Rain Kooli arvab, et planeedi päästaks lemmikloomade pidamisest loobumine. Vähetõenäoline ja ei hakka mina siin vaidlema.
Ka inimese poolt sunniviisiliselt kodustatud tapaloomad on ju eelkõige egoismi ja mugavuse küsimus, sest jahile ei viitsi keegi enam väga minna. Keelustaks need ka korraga ära? Ei-ei, toidutagavara ju!
Tõsi, koertel ja kassidel pole enam endist funktsiooni. Hobustel ka mitte. Ometigi pole see päris tõsi, sest mingi funktsioon neil siiski on ja nimelt on nad väga suurele hulgale inimestest pea et ainsaks kaaslaseks ja motivaatoriks edasi elada. See polegi ju tegelikult nii väike asi.
Äkki on keegi veel näinud üht rootsi dokumentaalfilmi, kus pajatati individualismist, mis on võtnud päris hullud mõõtmed. Aina rohkem inimesi eemaldub ühiskonnast ja ka oma perest. Indiviid on oluline, kõik sidemed ja muu koormab. Ka lihased lapsed ja vanemad nende seas! Ja nii nad elavad ja surevad omaette ning leitakse hunnik aastaid hiljem oma korterist.
Oli tähelepanuväärne, et enamusel neist «leitud skelettidest» polnud lemmikloomi. Siia võiks lisada veel sada viidet artiklitest, mis käsitlevad suitsiide. Nii, et praktiline ja lausa eksistentsiaalne vajadus on tegelikult täitsa olemas. Loomulikult mitte kõigile, sest aukartustäratav on ka nende inimeste hulk, kes hävitaksid kogu teistmoodi elava enda ümber. Ka teistmoodi inimestele ja võhivõõrastele nad, muide, ei halastaks, kui just kasu mängus pole.
Kodukassid on ennegi hammaste vahele jäänud. Soomes on nad vist lausa võõrliigiks kuulutatud. Jah, tõesti, nad püüavad mõned linnud kinni ja murravad maha. Enamasti instinkti, mitte tühja kõhu ajel. Ometigi ei kipu ma neid iga laternaposti külge üles pooma. Vähemalt mitte enne, kui inimene lõpetab pesitsusajal metsades purjus idioodi kombel laamendamise ja märatsemise.
On fakt, et paljud inimesed tapaksid üleüldse kõik loomad-linnud maha. Seejärel võtaksid nad ette haiged lapsed ja raugad - mõttetu kulu ju! Lisaks ei suuda need ka vastu hakata. Mida hullemaks meil jama kliimaga läheb, seda rohkem me kõrisid läbi närima hakkame ja süüdlast otsime. Ka see on fakt ja asi on inimloomuses.
On veel üks fakt - enamusel liikidel ja loodusel pole inimest üleüldse vaja. Meil on neid vaja, aga püüa sa seda mõnele oma naba imetlevale kaasaegsele materjalistist egoistile öelda. Loomulikult jätavad kõik me teod jälje ja ka lemmikloomadel on oma osa. Keegi ei vaidlegi vastu, aga kas on ikka päris kohane elevanti ja sääske võrrelda?
Habras tasakaal on loodusest kadunud või kohe-kohe kadumas. Kes on süüdi? Loomad, olgu nad metsikud või kodused, kohe kindlasti mitte!
