Parima meespeaosatäitja Oscari võitnud Joaquin Phoenix astus oma tänukõnes välja loomade eest

Joaquin Phoenix tänukõnet pidamas Foto: MARIO ANZUONI/Reuters/Scanpix

2020. aasta meespeaosatäitja auhinna võitis filmis «Jokker» nimiosalist kehastanud Joaquin Phoenix. Tema tänukõne oli kaastundeavaldus kõigile rõhutuile.

Loomade eestkoste organisatsiooni Loomus kommunikatsioonijuht Annika Lepp tõlkis Phoenixi kõne: 

«Ma olen nii tänulik. Ma ei tunne, et olen üle kaaskandidaatidest ega kellestki teisest, kes siin ruumis viibivad, sest me jagame ühist armastust – armastust filmi vastu. Ja see väljendusviis on on kinkinud mulle erakordse elu. Ma ei tea, kus oleksin ilma selleta. Aga usun, et suurim kink, mille mina ja kõik teised selle valdkonna inimesed saanud on, on võimaluse rääkida nende eest, kel pole häält. Olen mõelnud mõningatele murettekitavatele asjaoludele, millega oleme kollektiivselt kokku puutunud.

Ma arvan, et mõnikord tunneme või oleme sunnitud tundma, et me võitleme erinevate teemade nimel. Kuid mina näen ühtsust. Ma arvan, et kui me räägime soolisest ebavõrdsusest, rassismist, geide õigustest, põlisrahvaste õigustest või loomade õigustest, siis me räägime võitlusest ebaõigluse vastu.

Me räägime võitlusest veendumuse vastu, et ühel riigil, ühel rahval, ühel rassil, ühel sool või ühel liigil on õigus teist karistamatult valitseda, kasutada ja kontrollida.

Arvan, et oleme loomulikust maailmast väga eemaldunud. Paljud meist on süüdi egotsentrilises maailmapildis ja usume, et oleme universumi keskpunkt. Läheme loodusesse ja rüüstame selle ressursse. Tunneme, et meil on õigus lehma kunstlikult seemendada ja tema last varastada, ehkki lehma appikarjed on ilmselged. Seejärel võtame tema vasikale mõeldud piima ja paneme selle oma kohvi ja hommikuhelbete sisse.

Me pelgame mõtet isiklikus muutusest, sest arvame, et peame midagi ohverdama; millestki loobuma. Kuid inimesed on loovad ja leidlikud, me saame luua, arendada ja rakendada süsteeme, mis on kasulikud kõikidele tundlikele olenditele ja keskkonnale.

Olen kogu elu olnud suur pettumus, olen olnud isekas. Olen olnud kohati julm, minuga on olnud raske koos töötada, kuid olen tänulik, et nii paljud teist siin ruumis andsid mulle teise võimaluse. Arvan, et just sellisena, teineteist toetades, oleme parimad versioonid endast. Mitte siis, kui teineteist varasemate vigade pärast eemale tõukame, vaid siis, kui aitame üksteisel kasvada. Kui me teineteist õpetame; kui suuname teineteist lunastusele.

17-aastasena kirjutas mu vend River laulu sisse: «Mine appi armastusega ja rahu tuleb maa peale.»»