Pirita jõe ürgorgu võivad hooldama hakata neljajalgsed muruniidukid

Ühe variandina võiks ürgorgu hooldada lambad. Foto: Marko Saarm

Pirita jõe lopsakat ürgorgu koos jões asuvate saartega saaks kasvõi osaliselt harida karjatades seal lambaid ja veiseid. Idee käis välja Pirita linnaosa vanem Tõnis Liinat.

Liinati sõnul pakub Pirita jõeoru maastikukaitseala elupaika rohkem kui sajale linnuliigile ning on kasvukoht ligi 650 taimeliigile, sealhulgas mitmele kaitsealusele liigile. Kõige loodussõbralikum viis poollooduslikke kooslusi hooldada oleks kaitsealal karjatada loomi. Üha rohkematel aladel ja julgemalt on seda Eestis ka tehtud – Läänemaal, saartel, Virumaal, Viljandis, Pärnus ja mujal. Paaril suvel on veised head looduskeskkonda hoidnud Tallinnas Paljassaare rannaniidul.

«Arvan, et on vaid aja küsimus, mil lambad või veised nosivad rohtu Pirita jõe ääres või saartel,» leidis Liinat. «Esiteks on see loodussõbralik, teiseks on loomapidamine Pirital pikk traditsioon ja kolmandaks pakuvad loomad linnarahvale ja külalistele silmailu ning lisandub veel keskkonnahariduslik vaatenurk.»

Niitude hooldamine on küllalt keeruline

Pirita jõeoru maastikukaitseala niidukooslusi ehk poollooduslikke kooslusi hooldab riigimetsa majandamise keskus (RMK), tänavu on hoolduses ligikaudu 35 hektarit. Alasid niidetakse kord või kaks aastas.

«Kes Pirita jõe ürgorus liikunud, teab, et ega lihtne seal igal pool masinatega tööd teha ei ole. Maapind on ebatasane ning nii mõnelgi pool on probleemiks niidule ligipääs. Peale hooldamise tegeleb RMK niitude taastamisega, sest loodusliku elustikuga koosluste säilitamine on looduskaitse üks olulisemaid valdkondi. Seega põhjust karjatamisele mõelda on, ja seda enam, et loomad oleksid ökonoomsemad ja keskkonnasäästlikumad kui niidukid ja trimmerid,» põhjendas linnaosa vanem.

Ajalooline traditsioon

Pirita kloostri maadel kasvatati lambaid juba keskajal. Idee, et kloostri ümber võiks taas lambaid pidama hakata, on aastate eest välja käinud ka kloostri sõber Lagle Parek. Kloostril on olemas isegi vajalikud ruumid loomade hoidmiseks. «Ning laiub ju Pirita kunagiste külade alal, mõisa- ja talude maadel, kus on karjatatud hobuseid, veiseid ja lambaid. Olen seda meelt, et iga linnaosa peaks teistest erinema ja kandma oma identiteeti.»

Loomad loovad lisaväärtust

Loomad pakuvad linnarahvale ja külalistele silmailu ning annavad piirkonnale lisaväärtust. Kuidas aga hakkama saada nii, et eluga oleksid rahul kohalikud, külalised ja loomad karjamaal?

Liinati hinnangul on ainus variant üksteisega arvestamine ning uurimine, millised on nii Eesti kui välismaa linnalammaste, -kitsede ja -veiste pidajate kogemused. «Hollandis on linnasid, kus loomi ei peeta aedikutes, aga ega inimesed nendega liigselt sõbrustama ka ei kipu, rääkimata siis loomade toitmisest,» tõi Liinat näiteks. «Usun, et rahvas võtab loomad Pirital hästi vastu ja pigem võibki probleemiks saada liigne uudishimu loomade vastu. Sellest vaatevinklist oleks suured loomad, näiteks šoti mägiveised mõnes mõttes turvalisem valik, sest suurtest loomadest hoiavad inimesed kaugemale. Või pigem ikkagi lambad?»

Läbimõtlemist vajavaid detaile – alates karjataradest ja lõpetades karjakoeraga – on palju, enne kui loomad saavad Pirita jõe ürgorus niitmishooaega alustada.

Ettepaneku hooldada Pirita jõe ürgoru maastikukaitseala kariloomade abiga esitas Pirita linnaosa vanem Tõnis Liinat «Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2020‒2029» arutelul 4. veebruaril.