Päevakäpp: kaunitar Säde on elu esimese kodu otsinguil

Säde

FOTO: MTÜ Kasside Turvakodu / Facebook

«Vrrõnnn-vrõnnn...» tuiskasid mööda autod, kui Säde Tallinna kesklinnas ellu üritas jääda. Kui tihti oli ta napilt auto eest ära lipsanud, endal süda rinnus põksumas.

«Kõss-kõss, mine ära siit!» kuulis Säde tihti, kui mõne kortermaja trepikoja ukse ette korraks puhkama tuli. Ometigi ei antud siingi asu, sest koduta kasse maja ees näha ei tahetud. Jälle lippas Säde edasi, seekord raagus põõsa alla, mis suvel head varju andis, kuid talvel enam elamispaigaks ei kõlbanud.

«Auh-auh-auh-auh,» haukus mööda jalutav koer, kes põõsa alla oli jooksnud ja seal Säde lõhna tundis. Taas pidi Säde ehmatusega edasi jooksma, et ellu jääda. Et hoida seda elu, mis tol hetkel ei olnudki elamist väärt.

Möödus talv, saabus kevad ning siis oli aeg hoolitseda rohkemate elude eest. Sädel olid sündinud pojad. Nüüd oli tema kõht veel tühjem ning toidupalad veel harvemad, sest eeskätt tuli hoolitseda oma kassibeebide eest.

Niimoodi raskusi trotsides Säde Tallinna tänavatel elaski. Igapäevaseks kaaslaseks hirm, segadus ja võitlus. Ühel päeval püüti aga Säde kinni ning kassipiiga toimetati Tallinna loomade varjupaika, kust ta Kasside Turvakodu hoole alla saabus.

Turvakodus on näha, kuidas kaunilt läikiva musta kasukaga kassipiiga uut elukeskkonda naudib. Jah, inimese usaldama õppimisega läheb veel veidi aega, kuid need hetked, kui nähakse Sädet pesas õndsat und magamas või rahulolevalt konservi nosimas, annavad vabatahtlikele lootust, et ehk ootab Sädet varsti üks soe ja armastav päriskodu. Päriskodu, kus nähakse seda, mida nemadki näevad - ühte hella ja tagasihoidlikku kassitirtsu, kes pärast pikki kannatusi soovib lihtsalt kuhugi kuuluda ja viimaks ometi olla armastatud.

Säde sobib kenasti rahulikku koju, kus on ees mõni sõbralik nurrumootor, kelle pealt inimesega suhtlemise kunsti õppida. Küll sa siis näed, kui vinge kass säde sees peidus on! Säde ootab kirju aadressile info@kassideturvakodu.ee.