Helsingi hädas: linnas võtavad võimust küülikud

Helsingi linnajänesed on 1980. ja 1990. aastatel kodudest põgenenud või loodusesse lastud lemmikute järglased. Foto: Florian Möllers/1/Scanpix

Linnaküülikud, kes on Helsingis juba aastakümneid tegutsenud, teevad kohaliku valitsuse murelikuks, sest nende populatsioon on tõusuteel.

Helsingi linnaküülikud on 1980. ja 1990. aastatel kodudest põgenenud või loodusesse lastud lemmikute järglased. Välimuselt on nad küll armsad, kuid teevad koduaedades ja parkides hävitustööd ning valmistavad kohalikele palju peavalu. 

2009. aastal võttis linnavalitsus vastu otsuse küülikute arvukus jahi abil kontrolli alla saada ning seda püüti mitme aasta jooksul ka teha, kuid lõpuks oldi sunnitud tõdema, et pikk-kõrvadest täielikult lahti saada on võimatu. 

Appi tuli loodus: 2016. aastal haigestus suurel hulgal küülikuid ning pea 90 protsenti kõikidest loomadest hukkus. Ellujäänud asusid arvukust aga entusiastlikult taastama ning see on taas tõusnud viie aasta tagusele tasemele. 

Keskkonnainspektor Raimo Pakarinen nentis, et küülikute täpset arvu on keeruline hinnata, sest neid pole kunagi loendada püütud. Küll aga sõnas ta, et Helsingis on neid tuhandeid. Kui varem võis loomi suurel hulgal näha ka kesklinnas, siis nüüdseks on nad end sisse seadnud rohkema rohelusega linnaosades. 

Kui praegune soe talv jätkub, aitab see Pakarise hinnangul populatsiooni kasvamisele kaasa. «Puuduv lumikate teeb küülikute elu lihtsamaks, sest neil on lihtsam toitu leida,» sõnas inspektor. «Kui pakast ei tule, on paaritumistingimused oluliselt paremad ja nad saavad järglaste tootmisega varem pihta hakata.»

Linnavalitsus püüab küülikuid jätkuvalt püügipuuride abil kätte saada, kuid lume puudumine teeb ettevõtmise keerukamaks — puuri pandud toit loomi ei meelita, sest neil on mujaltki asju hamba alla leida. Kättesaadud küülikud viiakse aga Korkeasaari loomaaeda, kus nad lähevad lõvide ja teiste suurte kaslaste toiduks.