/nginx/o/2019/11/18/12748533t1h59a1.jpg)
#LoomadeHoiupaikХочуДомой ehk LoomadeHoiupaikTahanKoju
"Bora - jumaldan seda kutsat. Püüan alati temast mööda kõndida, teades, et kui istun kord temaga koos maha, siis sinna ma ka jään. No ja vot, nüüd siis istusin ja siia ma ka jään."
Sisuturundus
Bora
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta on erakordne koer, sügamiste ja kallikallide norija. Ta vajab ninale mopsutamist, raskelt rippuvatest huultest sakutamist, lõputut sügamist ja kratsimist, ja ta kohe oskab seda ise ka paluda. Väga vaikse ja hella käpa puudutusega annab ta selgelt teada: “Veel, süga veel! Ära jumala eest lõpeta!”. Hästi kasvatatud ja väga taktitundeline, võimatult armas koer!
Suurepärane rihma otsas jalutaja, hea suhtleja, Bora vajab kontakti inimesega. Ta anti ära seoses tema peremehe elu mõjutavate väga kaalukate asjaoludega, mis võivad kesta võibolla 5, võibolla 6 aastat. Täpselt ei tea keegi.
Alguses ta väga stressas, nüüd aga lõpuks avas end. Ta jumaldab meie instruktorit Volodjat ja kõiki teisi ka väga hindab!
Pange teda palun tähele! Ta on reaalselt väga hea koer, iga kodu rõõm ja kaunistus. Ta on puhas, ei musta siseruume, ei aja toitu laiali, üleüldse selline hästi tore ja tubli tüdruk. Istub sinu vastas, käpad kenasti koos, ja vehib peaga vasakule-paremale, kui küsid ta käest: “Kes on meil nii ilus tüdruk siin, aa? KES?“. Oi, ma ei või, sügan ja poputan ta ära. Ühesõnaga, võtke, sügage ja poputage ISE!
Ausõna, te ei kahetse!"
- Lara. Hoiupaiga juhataja