Reedel avati RMK Tallinna kontori aatriumis fotonäitus «Kopral kodu kaldavees», kus kopra olukorrast Eestis kõneles ka pikaaegne koprauurija Nikolai Laanetu.
Koprauurija Nikolai Laanetu: kopra arvukus langeb Eestis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kobras on nagu eestlane – ta on visa, järjekindel, hakkab peale tammi lõhkumist kõike jälle üles ehitama,» kommenteeris Nikolai Laanetu avamisepeol piibri iseloomu.
Tema sõnul kobras ei mõtle ainult aasta aega ette, mida talvel süüda, vaid tal on evolutsiooniliselt välja kujunenud strateegia oma liigi säilitamiseks. «Eestlase võrdkuju on selles mõttes, et ta ei «mõtle» ainult tänasele päevale, vaid sellele, kuidas liik säiliks läbi sajandite. Temast on aegade jooksul üle sõidetud, teda on hävitatud, aga ta on alles jäänud ja seetõttu on ta võõraste suhtes umbusklik ning tänu sellele on ta ka ellu jäänud,» selgitas Laanetu.
«Kui vaatad tema ehitustegevust, siis see on väga ratsionaalne, ühel hetkel toimib ta pealtnäha väga pillavalt, uputab kaldapealse metsa näol oma toidubaasi, aga pikaajaliselt toimib see tegevus just tulevast toidubaasi loovalt,» rääkis koprauurija ja lisas, et kobras oleks sobinud ka Eesti rahvusloomaks.
Kopranäitusel avaneb meile rikkalik pildirida koprakuhilatest, paisudest ja näritud «pliiatsitest» – piibri omapärasest ehitustegevusest, mis eristab kobrast kõigist teistest loomadest. Samuti näeme pilte kopra «lisavarbast-kammist», haisumätastest ja karjamaadest.
«Kopra tipparvukuse periood jääb aastatesse 2005–2010, siis oli Eestis umbes 4500–5000 koprapesakonda. Praegu on see pilt kahjuks hakanud kehvemaks minema, meil on umbes 3600 pesakonda. Kui näitusele saadeti 335 pilti, siis võib öelda, et iga kümne pesakonna kohta tehti umbes üks pilt,» kommenteerib zooloog Nikolai Laanetu.
Ta selgitas kopra arvukuse hetkeseisu ja see on halb. «Vaatasin läbi 67 pesakohta, mis mul on arvel, siis seal oli ainult 26-l leida elutegevus, ülejäänud oli tühjad. Ehk siis 41 protsenti oli asustatud ja 59 protsenti tühjad. See paneb mõtlema, sest tegu on aladega, kus kobrast ei tohiks küttida. Me peaks säilitame neid kohti, mis koprale sobivad ja küttima vaid seal, kus kobras olla ei tohiks,» märkis Laanetu.
Fotovõistluse pildid kopra arvukuse langust otseselt ei kajasta, portreed ja tegevusjäljed näitavad ehitajat igapäevaste tegevuste juures – näeme teda paisu kohendamas, muda kokku kraapimas, oksi vedamas, end sügamas ja sabaga hoiatuslaksu andmas.
Pilte saadeti fotovõistlusele 335, mis on ligikaudu üks pilt Eesti iga kümne pesakonna kohta.
Aasta looma fotovõistlusel peaauhinda ei valita, vaid antakse välja rida eriauhindu, esile tõstmaks tegevusjälgede fotosid.
Kaks auhinda läks 15 aastat koprapildistamisega tegelenud Remo Savisaarele, kes pärjati Eesti Jahimeeste Seltsi ning RMK auhinnaga; ajakiri Eesti Jahimees andis auhinna Sven Začekile,Eesti Terioloogia Seltsi auhind läks Tarmo Mikussaarele, Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi auhind Ingmar Muusikusele, MTÜ Aasta looma auhind Triin Začekile, Aasta looma tegevusjälgede eriauhind Kalmer Lehepuule, noorte auhind Rauno Roosile ning toetaja OÜ Prossi auhind Indrek Haasile.
Näitus jääb RMK Tallinna kontori aatriumis avatukse 31. jaanuarini.