Miks satub sügiseti autoteedele rohkem metsloomi?

Foto: ANDRUS EESMAA / JT/EMF / Scanpix

Igal aastal, kui õhtud hakkavad pimedamaks muutuma, tundub, et metsloomad kipuvad aina rohkem teedele. Miks see nii on?

Esiteks tuleb arvestada, et suur osa meie imetajatest on aktiivsemad just videviku saabudes ja hämaras. Hiljutine Maanteeameti tellitud põtrade telemeetriauuring näitas, et enamik teeületusi toimub kas öösel või varahommikul. Kui suvel on enamik inimesi pimeduse saabumisel oma igapäevased autosõidud juba ära teinud, siis sügisel ja talvel jääb kojusõit just sellele ajale, kui metsloomadki ringi liiguvad. Ja kui tee läheb läbi metsa, on suurem oht metsloomaga kokku sattuda.

Teiseks tuleb tõdeda, et sügise saabudes liiguvad paljud ulukid tõepoolest rohkem ringi ja ületavad ka teid. Nimelt algab põtrade jooksuaeg juba augusti lõpus, eriti aktiivseks muutuvad aga pruudiotsingul põdrapullid septembris. Ka väiksemaid loomi, eelkõige rebaseid ja kährikkoeri, on sügise saabudes teede ääres tavapärasest rohkem — kevadised kutsikad on suureks saanud ja otsivad endale uut elupaika.

Kolmas tegur, mis võib metsloomi rohkem liikvele ajada, on peagi algav aju- ja koeraga jahi hooaeg. Kui enamasti ületavad metsloomad teed pimedas, siis ajujahi ajal tuleb tähelepanelikum olla just päevasel ajal. Olukorrad, kui ajust põgenev metsloom teele juhtub, on siiski väga erandlikud. Jahimehed üritavad neid vältida nii enda, oma jahikoerte kui kaasliiklejate ohutuse tagamiseks.

Neljandaks ületavad sügisperioodil massiliselt teid talvituspaikadesse liikuvad konnad, kes tiheda liikluse tõttu sageli hukkuvad. Konnade teeületuskohad meelitavad ligi väikekiskjaid, kes sõiduteel maiustades ise autolt löögi saavad. Kui teedel hukkunud konni ja ulukeid sealt ära ei koristada, võivad sõiduteed muutuda söögilauaks nii raipetoidulistele imetajatele kui lindudele, kes on omakorda liikluses suur oht. Sellised «raipekoristajad» on eelkõige rongad, kährikkoerad ja rebased, aga ka metssiga, karu, hunt ja kotkad.

Seega tasub sügise saabudes ja talve lähenedes olla liikluses veelgi tähelepanelikum ja lisaks tee peal toimuvale pöörata tähelepanu ka tee kõrval toimuvale. Ehk on just seal mõni teeületuseks valmistuv metsloom! Tasub sõita ka tavapärasest madalama kiirusega, sest see vähendab oluliselt kokkupõrke ohtu.

Liikluses hukkub aastas tuhandeid metsloomi (allikas: jahindusstatistika andmed, Keskkonnaagentuur). Kui sõralistega kokkupõrked on üsna sagedased, siis suurkiskjad hukkuvad teedel üsna harva. Näiteks eelmisel aastal hukkus liikluses viis karu, kolm hunti ja kaheksa ilvest, aasta varem aga üks karu, hunte ja ilveseid kolm.

Maanteel metsloomaga kokkupõrke vältimiseks:

• Ole alati tähelepanelik ning vali oludele vastav sõidukiirus. Mida suurem on kiirus, seda vähem jääb aega reageerimiseks ootamatult teele sattunud looma korral. Arvesta ööpäevaste ja sesoonsete ohuperioodidega – need on hämariku ning pimedaaeg ning kevad ja sügis, mil suurulukitel on suurem aktiivsus ja liikuvus. Nähtavus on veelgi piiratum udus ning sajus!
• Märka ulukite teele sattumise eest hoiatavaid märke! Need on paigaldatud kohtadesse, kus on juhtunud ulukitega seotud liiklusõnnetusi või on teada, et tegemist on olulise teeületusalaga.
• Jälgi teeservasid ja maanteekraave, seda eriti metsavaheliste teelõikudel. Nii märkad looma enne, kui ta teele astub ja on rohkem aega, et kokkupõrget vältida.
• Teele sattunud looma märgates süüta ohutuled ning aeglusta sõidukiirust, vajadusel peatu. Ära anna signaali, sest see võib looma ehmatada ning panna käituma ootamatult.
• Arvesta, et ühele loomale võib järgneda teine! Sagedasti liiguvad karjas metssead ja metskitsed. Ka põdrad võivad liikuda paari looma kaupa koos.

Soovitused pärast kokkupõrget ulukiga:

• Peatu– ja lülita sisse ohutuled.
• Kui on inimkannatanuid, teata sellest hädaabi telefonile 112.
• Kui hukkunud või viga on saanud suuruluk, teata keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313, väikeulukitest võib teatada maanteeinfo telefonile 1510. Enne helistamist roovi tuvastada uluki liik, määrata sündmuse toimumise võimalikult täpne asukoht kas nutiseadme rakenduse abil (Waze või muu sarnane) või asukohale iseloomulike objektide kirjeldusega (kilomeetripost, bussipeatus), seejärel edasta kogutud info. Mida täpsem see on, seda kergemini ja kiiremini saavad reageerida jahimehed olukorras, kus hukkunud uluk vajab teelt kiirelt eemaldamist.
• Kui hukkunud uluk, kellest jõud ja julgus üle käivad, jääb ohtlikult teele lebama, siis püüa see omal jõul sõiduteelt eemaldada enne, kui järgmine auto sellele otsa võib sõita.
• Kui uluk läks ka omal jõul teest eemale, aga on ilmselt vigastatud, tuleb endiselt teatada juhtunust numbrile 1313, edastades eelpool kirjeldatud asukoha kirjelduse.

Kellel nüüd endal tekkis lihahimu, siis uskuge – selliselt hukkunud uluki liha on tohutu stressi tõttu inimesele toiduks kõlbmatu ja täidetud verevalumitega. Hukkunust toituvad aga teised lihatoidulised ulukid, pealegi – piirkonda haldavad jahimehed teavad varjatud kohti inimasulatest ja sõiduteedest eemal, kuhu selline lihakeha toimetada.

Soovituslikud käitumisjuhised on valminud koostöös Keskkonnaagentuuri, Maanteeameti ja Eesti Jahimeeste Seltsiga.