/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/08/15/12467316t1hfee8.jpg)
Kui viis aastat tagasi oli teada vaid 27 lendorava asustatud elupaika ja möödunud aastal 46, siis tänavu on selliseid kohti Eestis teada 71, vahendab BNS Põhjarannikut.
Head uudised! Lendoravaid leidub Eestis aina rohkem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nii kriitiline, nagu viis aastat tagasi, praegu olukord enam ei ole,» tõdes keskkonnaameti projektiekspert Uudo Timm.
Suurema elupaikade arvu tõusu andis tema sõnul see, et varem teada olnud asukohti on taasasustatud. «See on kõige positiivsem asjaolu, et 2000. aastate alguse raiete kohtadel, mis katkestasid elupaikadevahelised ühendused, on võsa jõudnud nii kõrgeks kasvada, et oravad on hakanud sealt läbi pääsema.»
Enamik elupaiku, mis nüüd taas asustatud, olid juba varasemast registris olemas, ainult et lühemat või pikemat aega asustamata. Päris uusi kohti leiti 11, peamiselt varem teada olnute lähedal. «See tähendab, et sigimine oli edukas ja noored leidsid lähikonnas endale uue elukoha,» selgitas Timm.
On selliseid leiukohti, mis eelmisel aastal olid asustatud, ent tänavu mitte, samuti vähemalt kümme taasasustatud elupaika. See on Timmi sõnul asjade normaalne käik: «Kui väikeses kohas on üks emasloom ja sellega midagi juhtub, siis vahepeal jääb koht tühjaks, kuni kusagil kõrval sigimine õnnestub ja noored tulevad asustavad uuesti ära. Aga see saab toimuda ainult siis, kui metsad on ühenduses.»
Lendoravate endi arvukust saab Timmi sõnul hinnata ainult kõhutunde järgi. «Ühe leiukoha kohta on keskmiselt kaks kuni kolm emaslooma territooriumi, sama palju isasloomi; nii arvestades võiks neid kokku olla kuni 250, maksimaalselt 300 lähedal,» arvutas Timm.
Iseenesest polegi seda ju nii hirmus vähe, paraku on aga Virumaa asurkond killustunud neljaks-viieks tükiks, kes omavahel ei suhtle, ja seetõttu pole isegi 300 looma piisav. Päris hästi oleks asi siis, kui igas grupeeringus oleks 250 lendoravat. Siis poleks karta ka sugulusristumist, mida praegu väiksemates asurkondades ette on tulnud − seda kinnitavad DNA-analüüsid − ja mis võib pikemas perspektiivis viia selle grupi väljasuremiseni.