Metsloomaühing on sellel teemal suhelnud keskkonnaameti, politsei- ja piirivalveameti ning orvuks jäänud karupoegade pääste- ja rehabilitatsioonikeskusega, kust kaks karu pärit on. Mesikäpad Polja ja Proša sündisid 2017. aastal ning toodi Venemaal asuvasse orvuks jäänud karupoegade päästekeskusesse sama aasta 13. veebruaril. Karud saabusid keskusesse Pihkva oblastist ja vabadusse lasti nad sügisel, seitse kuud pärast rehabilitatsiooni, samuti Pihkva oblastisse.
Venemaal asuv karupoegade päästekeskus tegeleb pruunkarupoegade üles kasvatamise ja rehabilitatsiooniga. Sündides on karupojad abitud, kaaluvad umbes 500 grammi ning ema hukkumisel ei suuda nad iseseisvalt suureks kasvada. Keskusel on austustäratav kogemus — 24 tegevusaasta jooksul on üles kasvatatud ja loodusesse lastud enam kui 240 karupoega. Keskuses üles kasvatatud karupojad elavad Venemaa kaheksateistkümnes eri regioonis.
«Keskuse juht Sergey Pazhetnov kirjutas meile, et Polja ja Proša on kahe aastaga liikunud vabastamiskohast mitmesaja kilomeetri kaugusele ilma, et nad oleksid sisenenud asulatesse,» jagas Metsloomaühing. «Keskuse jaoks on üllatav see, et karupojad veetsid koos kaks talve ja on endiselt koos — rohkem kui 20 tegevusaasta jooksul ei ole keskus selliseid fakte registreerinud.»
Üheks võimalikuks selgituseks, miks karud on tulnud asulate lähedusse on see, et läheduses on prügimägi, lihakombinaat, loomakorjuste matmiskoht või muu sarnane koht, mis võib metslooma ligi meelitada. «See paneb meile inimestena suure vastutuse — peame üle vaatama need märgid, mida me metsloomadele anname,» manitses ühing. Karu teeservas märgates ei tohi talle mingil juhul näidata, et inimene on sõber. Loom leiab toitu ise, seda talle loopida ei maksa.