Selleks, et saada paremini aimu koerlaste psühholoogiast ning läbi selle mõista, millise psühholoogilise mõjuga võib olla rebasele veeta kogu elu karusloomafarmis, vestis loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad juttu tunnustatud koertetreeneri Kati Ernitsaga.
Milline on koerlaste normaalne käitumine ja mis juhtub, kui ta ei saa oma liigiomaseid vajadusi rahuldada?
Igal liigil on omad spetsiifilised loomulikud käitumismustrid ja vajadused. Kui loom ei saa elada loomulikus keskkonnas ja praktiseerida liigile omast käitumist, on ta suure tõenäosusega stressis ja pingeseisundis. Distantsid ja tempo võivad liigiti olla erinevad, aga vajadus füüsiliselt olla aktiivne ning saada uusi kogemusi on kõikidel koerlastel ühine.
Kas sa oled kokku puutunud koertega, kes on sunnitud terve elu elama lühikese keti otsas? Mis juhtub nende vaimse ja füüsilise tervisega?
Kui koera hoitakse keti otsas, tekib tal enamasti tohutult üleliigset füüsilist energiat. See tähendab, et looma keha on pidevalt pinges. Pingeseisund on ebamugavusseisund. Sageli hakkavad koerad siis käituma viisil, mis inimesele ei meeldi: hauguvad, kaevavad, lõhuvad elamist või muutuvad agressiivseks. On ka juhtumeid, kus selleks, et koer ei saaks elamist lõhkuda, pandi ta puuri. Puuris olles ta siis hakkas iseennast lõhkuma – lakkus ja näris oma käpad veriseks. Just sellise pinge all peavad elama karusloomad.
Uuringud näitavad, et karusloomafarmides on tavaline, et loomad vigastavad ennast või teisi, muutuvad apaatseks või teevad pidevalt ühesuguseid ilma kindla eesmärgita liigutusi. Kas oled ka koertel sellist käitumist täheldanud?