Imesid juhtub: neli lugu loomadest, kellele naeratas erakordne õnn

FOTO: Chris Emil Janssen / imago images / Chris Emil Janßen / Scanpix

Loomade kasutamine inimeste tarbeks on nii tavaline, et enamasti selle peale isegi ei mõelda. Me unustame, et liha, piima, munade ja teiste loomsete toodete taga on kurva saatusega tundevõimelised indiviidid. Kuid vahel läheb ka teisiti. Siit leiad inspireerivad pääsemislood loomadest, kes elavad nüüdseks turvaliselt varjupaikades.

Aria, Sabine ja Giselle

Loomad, keda inimesed kasutavad, elavad tihti kohutavates tingimustes ning nad tapetakse kiire kasumi saamiseks juba noores eas. Näiteks munatööstuses lõppeb kanade elu tavaliselt 15.-18. elukuul. Kuna munemine väheneb ja nad ei too enam piisavalt tulu, saadetakse nad tapamajja. See juhtub nii suurfarmides kui ka väiksemates taludes, nii puurikanadega kui ka vabapidamiskanadega.

Aria on üks neist munatööstuse kanadest, kes oli määratud tapale. Tapamaja ülevaataja leidis ta prügikastist, kuhu olid visatud gaasitatud kanade laibad. Aria oli imekombel gaasitamise üle elanud. Suurest imestusest võttis ülevaataja ta endaga koju kaasa. Aga ta mõistis peagi, et Aria vajab paremat kodu ning viis ta veganvarjupaika Farm Sanctuary. Inimesi Aria ei usalda, sest on oma lühikese elu jooksul näinud vaid nende julmust. Kuid nüüd saab ta elada õnnelikult, turvaliselt ja rahulikult koos teiste varjupaiga elanikega ega pea enam iial kartma, et talle kurja tehakse.

Sabine ja Giselle olid teel tapamajja, kui nende puur veoki pealt maha kukkus.Veokis oli sadu linde, kes olid pärit foie gras´ farmist. Foie gras on delikatessiks peetav suure rasvasisaldusega pardi- või hanemaks, mille tootmiseks ja lindude kiireks nuumamiseks surutakse neile noka vahele metalltoru ning pressitakse suur kogus sööta otse makku. Puuri kukkumist märkas üks postiljon, kes linnud päästis. Sabine ja Giselle elasid kukkumise üle, teised puuris olnud linnud said surma. Veokis olnud linnud tapeti loomulikult tapamajas. Sabine ja Giselle elavad nüüdseks Catskilli varjupaigas ning nad on lahutamatud sõbrad, kes ei talu sekundikski teineteisest eemalolekut.

Jennifer, Clarabelle ja Valentine

Soomes asuvas Tuulispää farmiloomade varjupaigas elab Jennifer. Ta sündis 50-pealises karjas ja temast pidi saama lüpsilehm. Kuna Jennifer jäi kasvult oodatust väiksemaks ning lüpsilehmaks seetõttu ei sobinud, määrati ta tapale. Õnneks jõudsid head inimesed ta päästa ja varjupaika toimetada, kus Jennifer saab muretult elada oma loomuliku elu lõpuni.

Piimatööstustes ei saa lehmad oma vasikatega koos olla, sest vasikad eraldatakse emadest kohe peale sündi. Kuid nii emasloomale kui pojale on see šokeeriv ja stressirohke sündmus, sest nagu iga väike beebi, vajab ka vasikas emaarmastust ning samuti on pea igal emal looduslik instinkt oma vastsündinu eest hoolt kanda.

Edgars Missioni varjupaigas elav Clarabelle, kes oli piimafarmist päästetud, mäletas hästi, et oli igast oma pojast ilma jäänud ning kartis, et ka seekord võetakse laps tal käest. Lehmad mäletavad minevikusündmusi, eriti neid, mis on seotud hirmutundega. Seetõttu sünnitas ta salaja ning peitis vasika varjupaigatöötajate eest osavalt paksu heina sisse ära. Ta ei teadnud, et varjupaigas lubatakse tal vasikaga rahulikult koos elada. Kuna Clarabelli beebi avastati valentinipäeval, saigi ta nimeks Valentine.

Albert ja Ellis

Lihatööstusest pääsenud Albert elab sigade varjupaigas nimega Pigs Peace Sanctuary. Kui varjupaiga omanikud Alberti tapamajast päästsid, kaalus ta vaid 33 kilogrammi, kuigi oleks pidanud oma vanuse kohta kaaluma juba vähemalt 113 kilo. Albertit oli tema lühikese elu ajal nii halvasti koheldud, et ta kartis paaniliselt inimesi.

Ka varjupaigas oli ta alguses hirmunud. Ta keeldus söömast ja sülitas välja kõik, mida talle pakuti. Ühel päeval pakkus varjupaiga omanik Judy talle aga spagette. Juhtus ime – Albert sõi kõik spagetid ära! Edaspidi küpsetaski Judy talle igapäevaselt spagette. Albert ei söönud tavalist pastat. See pidi olema koos kastmega ja sojatükikestega. Peagi hakkas Albert Judyt usaldama ning ei kartnud teda enam. Nüüdseks ta teab, et inimesed võivad olla sõbrad, kes toovad talle maiustusi ja sügavad teda kõhu alt.

Ellis sündis talusse, kus lambaid kasvatatakse lihaks. Peale sündi tekkis tal jalga infektsioon ja kuna ta emapiima ei saanud, ei olnud ta immuunsüsteem piisavalt tugev, et ise haigusega võidelda. Ellis oli nõrk ja loid, kuid talunik ei kutsunud loomaarsti Ellist ravima, vaid pakkus haiget looma naabrile. Naaber võttis lambukese vastu ja kutsus koheselt loomaarsti. Tänu sellele sai Ellis elu päästetud.

Uues kodus oli Ellisel hea elu ja hoolitsev perenaine. Karjaloomana tundis ta ennast aga üksikuna ning tema hooldaja teadis, et peab Ellisele leidma uue kodu, kus on ka teisi lambaid. Ta viis lamba Farm Sanctuary varjupaika. Ellise jaoks oli selline üleminek ja oma hooldajast ilmajäämine kurb sündmus. Ta nuttis päevade kaupa ja keeldus söömast. Ükski varjupaigatöötaja teda lohutada ei suutnud. Kolmandal päeval aga midagi muutus, sest Ellis kohtus Corriega. Ka Corrie oli päästetud talust, kus lambaid kasvatati lihaks. Nende vahel tekkis kohene sõprus ning sellest ajast saadik on nad olnud lahutamatud.

Indie ja Barney

Šimpans Indie sündis eksperimentaalse meditsiini laboris ja veetis oma elu esimesed 17 aastat puuris. Ta lahutati koheselt peale sündi oma emast ja temaga tehti loendamatuid katseid. Igal nädalal võeti talt verd ja tehti maksabiopsia. Ta kannatas pideva aneemia all. Ta päästeti kui labor, kus ta vangistuses viibis, läks pankrotti. Nüüd elab ta Save the Chimps varjupaigas, kus saab nautida teiste šimpansite seltsi, ronida, päikest võtta ja mängida. Indie on südamlik, sõbralik ja mänguline. Talle meeldib, kui teda kõdistatakse ja talle meeldib tagaajamist mängida.

Kas teadsid, et lisaks primaatidele, rottidele, hiirtele, merisigadele ja küülikutele kasutatakse loomkatsetes üle maailma ka koeri ja kasse? Beagle Freedom Project vahendab loo koer Barney’st. Tema elu pole olnud lihtne. Koer elas aastaid vangistuses meditsiinilaboris, kus tema peal katsetati ravimeid. Tavaliselt testimiseks kasutatud koerad hiljem tapetakse, aga seekord otsustas üks laboritöötaja Barney vabastada ja ta oma sõbrale kinkida.

Loomad, keda on katsealustena kasutatud, võivad läbielatud traumade tõttu olla füüsiliselt ja emotsionaalselt vägivaldsed ning nad vajavad erihoolt, samuti kannatlikku armastavat perekonda. Laboritöötaja sõber ei saanud koeraga hakkama ja viis ta lemmikloomade varjupaika. Varjupaigast leidis Barney uue kodu, aga kui talle kodu pakkunud paar lahutas, viidi ta varjupaika tagasi. Ja kolmas inimene, kes ta varjupaigast võttis, ei saanud temaga taas hakkama, kuid seekord ei viinud ta Barneyt varjupaika tagasi, vaid koer jäi lihtsalt kodutuks.

Lõpuks leidis keegi hea inimene ta tänavalt ja viis ta taas varjupaika, kus Barney ootas veel poolteist aastat oma perekonda. Nüüd elab ta armastavas kodus koos oma liigikaaslastest sõpradega.

Populaarne

Tagasi üles