Päevakäpp: Arelial pole kunagi olnud päris oma kodu

Arelia Foto: MTÜ Kasside Turvakodu

Igas kassis on peidus südamlik ja paimaias kassike. Vahel on lihtsalt elu olnud mõne nurrikuga nii karm, et tema sees olev siiras ja hell kassihing ei paista igaühele välja... Tuleb osata õigesti vaadata — vaadata südamega.

Arelia saabus Kasside Turvakodu hoole alla aasta tagasi Keila paneelmajade vahelt, kus ta pikalt eksles ning inimestelt süüa ja hoolt lootis. Nüüdseks on Arelia turvakodus ning kui esialgu oli Arelia hirmul ja ei tahtnud üldse enda sees olevat lustlikku Areliat näidata, siis tänaseks  on selge, milline siiras kassitirts Arelia tegelikult on.

Arelia turvaline mask koorub maha siis, kui on käes söögiaeg. Need pisikesed nukrad silmad löövad sel hetkel suurelt särama ning kassitirts unustab kõik muu enda ümber. Teised hetked, kui Arelia sees peidus olev kassipoeg välja paistab, on siis, kui kassike pärast head sööki pesas tukkumist naudib. Sageli võib Areliale peale sattuda, kui kassike pesas ennastunustavalt käppasid sõtkub. Võib vist küll öelda, et Arelia on võtnud oma elu motoks «Sõtku nii nagu keegi ei vaataks!» 

Me sooviksime väga, et õrna Arelia jaoks saaksid katsumused igaveseks otsa. Soovime, et tal oleks päris oma kodu, kus sõtkuda nii nagu keegi ei vaataks, nurru põristada nagu keegi ei kuuleks ja elada nii nagu paradiis oleks maa peal.

Kirjuta Areliale [e-mail]