Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
/nginx/o/2019/04/18/11959827t1h11f1.jpg)
Lihavõttepühadel ei saa munade ja tibude kõrval üle ega ümber jänestest. See aeg tekitab nii mõneski meist kihu üks armas ja karvane seltsiline enda või lapse rõõmuks koju võtta, kuid nagu iga teisegi lemmiklooma puhul ei maksa otsust uisapäisa teha.
Küülikule mõeldes kujutab enamik inimesi tõenäoliselt ette väikest ja mõnusalt sülle mahtuvat karvapalli. Tegelikkus on aga selline, et mõne mehe pikk-kõrv on suurem kui teise koer: nagu nende nimigi vihjab, jääb flandria hiidküülikute kaal keskmiselt kuue-seitsme kilo kanti ja 80-sentimeetrine kehapikkus pole midagi ebatavalist. Sellise hiiglase lemmikloomana pidamisest unistamises pole ju midagi halba, ent arvestada tuleb, et tubaseks perelemmikuks need tuttsabad ei sobi.
Otsus, millist tõugu seltsiline koju võtta, sõltub suuresti inimese soovidest, sest variante on palju ning tõuge väiksemaid ja suuremaid, rahulikuma ja ärksama iseloomuga. Staažika küülikukasvataja Janika Roopsi sõnul on populaarseimad kodus peetavad kääbustõud hermeliinid, lõvilakad ja kääbuspässid, suurte küülikute hulgast sobivad lemmikloomadeks hästi aga prantsuse pässid ja hõbeküülikud.