Otsingukoerad eelistavad diivanil pikutamisele töötegemist

Otsingukoerte klubi liikmed pärast varingutrenni. Foto: Aili Kivinurm

Kui politseile saabub teade metsa kadunud või varingu alla jäänud inimesest, kaasatakse otsingutesse ka neljajalgsed. Tehnika on ju hea asi – termokaamerad, droonid ja muud uhked vidinad –, kuid tihtipeale on just otsingukoera hoolega treenitud nina see, mis juhatab abistajad hättasattunu juurde.

Vabatahtlik päästja ja otsingukoerte koolitaja, ühtlasi Eesti otsingukoerte klubi ja päästekoerte ühingu liige Kadri Viljalo on päästekoertega seotud üle kümne aasta. Omaenda esimese koera saamiseks pidi ta tükk aega vanemaid pehmeks rääkima ja kui neljajalgne juba majja tuli, hakkas Kadri temaga kuulekustrennis käima. Kuuldes treenerilt, et Põhja-Eestis on plaanis moodustada otsingukoerte rühm, otsustas Kadri vabatahtlikega liituda.

Tema senised koerad on olnud atesteeritud metsa-, varingu- ja jäljeotsingus. Sellise taseme saavutamine pole lihtne, sest olenevalt mitmest asjaolust võib treenimine võtta rohkem kui kaks aastat. «Kui inimene soovib hakata otsingukoera treenima, sõltub palju sellest, kas ta tuleb trenni täiskasvanud koera või kutsikaga,» räägib Kadri. «Mida nooremalt alustad, seda parem – kogenud koerajuht hakkab oma koera koolitama esimesest koosveedetud päevast peale.»

Asi pole aga ainult käskluste õppimises, koer peab kasvama ja arenema nii kehaliselt kui ka vaimselt. Öeldakse küll, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta, aga täiskasvanud koeradki, kes on avatud suhtlemisega, entusiastlikud ja julged, saavad treeningutega kenasti hakkama. Heade eeldustega koer võib agarama koerajuhi käe ka vähem kui aastaga atesteeritud saada.

Aga tubli otsingukoera koolitamine nõuab ka trennikaaslaste tihedat koostööd.

Ei maksa karta, et vanemas eas alustanud koer saab otsingutööga lühemat aega tegeleda – pensioniiga on otsingukoerte puhul väga individuaalne. Üks ei saa juba kuueaastaselt piisavalt hästi hakkama, teine võib aga veel oluliselt eakamana otsingutel abiks olla. Üldiselt saab määravaks tervis, kuid mõni koer võib lihtsalt huvi kaotada. «Otsingukoer peaks tahtma tegutseda. Ei ole mõtet tagant sundida, kui koer annab veidigi raskema harjutuse peale märku, et vaataks pigem sohval telekat,» räägib Kadri.

Otsijaks sobib kõige paremini keskmise suurusega koer, sest väiksematel ja väga suurtel võib pikkade vahemaade läbimine väljakutseterohkel maastikul raskeks minna. Kasuks tulevad õpihimu, julgus ja soov maiusi saada ja mängida. Tõug pole otsingukoerte puhul nii tähtis kui iseloom, kuid üldjuhul on paremate eeldustega Saksa ja Belgia lambakoerad, Labradori ja kuldsed retriiverid ning borderkollid ehk koerad, keda kasutatakse palju ka politseitöös.

Hea otsingukoer suudab mööda vaadata ka kõiksugu segavatest teguritest ning keskenduda eesmärgile. «Kui koeral on tugev jahiinstinkt, hakkab ta metsas kõrvaliste asjadega tegelema, jäneseid ja kitsi taga ajama, peab koerajuht olema aus nii enda kui ka teiste vastu ja tunnistama, et sellest koerast ei ole otsinguil kasu,» nendib Kadri.