Päevakäpp: Mammu tõestas, et tema pole lootusetu juhtum
/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
9. veebruar 2019, 17:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/08/11773777t1h42dc.jpg)
Kuna paljud varjupaigakassid on tänavatelt pärit, ei ole nad kõik inimeste suured fännid. Nad on õppinud, et inimene on ohtlik, ta võib haiget teha, ta on suur ja hirmus loom. Aga ükski neist ei ole lootusetu juhtum!
Mammu oli Kassiabisse jõudes klassikaline peitupugeja. Kohe kui vabatahtlik tuppa astus, oli Mammu puuri taha pugenud ja ainult tema pisikest hingamist oli sealt kuulda. Aga vabatahtlikud olid kavalad — nad andsid talle aega, et inimestega harjuda, ja näitasid talle, et nad ei ole üldse nii suured ja hirmsad midagi.
Vaikselt-vaikselt hakkas Mammu aina aeglasemalt peitu jooksma. Siis jäi ta vahepeal seisma hoopis ja vaatas vabatahtlikele suurte ilusate silmadega otsa. Siis ta hakkas aina mugavamaid kohti toas otsima ning kui inimene otseselt tema poole ei sammunud, siis ei hakanudki ta pesast välja pugema.
Mammu on nüüd õppinud, et keegi ei tahagi teda kiusata — ta võib aknalaua peal või kratsipuu otsas rahulikult edasi olla ja lasta inimesel omi asju teha. Aga Kassiabi vabatahtlikud on endiselt kavala, ja sotsialiseerivad Mammut tema enda teadmata, et temast saaks tulevikus kellegi südamesõber. Üks väike maius siin, üks õrn puudutus seal, rahulikud jutuajamised ja teised rõõmsad kiisud tema ümber — ja nii Mammu vaikselt kohaneb ja tunneb ennast iga päevaga natuke julgemalt.
Kui sa otsid omale suurte ilusate silmade ja pontsakate põskedega hella triibikut ning sul on aega, et Mammu õpiks sind usaldama, siis kirjuta talle kodu@kassiabi.ee. Mammu juba ootab!