Koertega jännis ja pureda saanud tervisesportlane: koeraomanikud, palun tagage möödujate ohutus!

FOTO: Ian Sherriffs / PantherMedia / Ian Sherriffs / Scanpix

Tervisesportlane Urmo Utar postitas sotsiaalmeediasse hiljuti loo oma kogemustest lahtiselt jooksvate koerte ja nende omanikega. Lemmik avaldab Urmo teksti toimetatud kujul. 

Elan Peetris ja puutun igal treeningkorral kokku koerte ja nende ükskõiksete peremeestega. Minu treeningud ulatuvad tihti ühest Rae valla otsast teiseni ning liigun matkates, joostes ja rattaga. Kuna läbin väga pikki vahemaid, siis võin kohata koertega inimesi ühel päeval ca 5-15 korda, kellest pean mööduma väga lähedalt. Arusaadavalt kõigi tervisesportlaste, lihtsalt jalutajate ja koertega jalutajate teed ristuvad, kuna me kõik kasutame sarnaseid teid, on need siis kõnniteed, metsavahed, pargid, järveääred.

Olgu öeldud, et kuigi selles loos väljendan enda väga suurt pahameelt ükskõiksete (nii enda, koera kui teiste inimeste suhtes) koeraomanike vastu, keda minu hinnangul on 80-90 protsenti kõigist koertega jalutajatest, olen ma siiski väga suur koerasõber. Minu peres oli koer juba enne minu sündi ning meil on olnud kolm koera, kellest kaks viimast olid dobermannid ning tean väga täpselt, mida tähendab koera kasvatamine, vastutamine tema eest ja jalutamisel teiste inimeste austamine.

Minu lugu saab alguse detsembris 2018, kui treeningmahud olid juba suurenenud ja sõitsin rattaga Vaida kandis.

Toon välja kuus värvikamat olukorda, millest koorub välja koeraomanike käitumine, ükskõiksus koera ja teiste inimeste vastu ning ülbus. Kuigi siin on ainult kuus näidet, mis on toimunud kõigest pooleteise kuu sees, kohtun igal treeningkorral selliste inimeste ja koertega.

Olukord 1:

Sõidan rattaga tuttaval teel valges, aga kogu sõidutee on jääs ja rattaga liiga järsud pöörded/kiirendamised ei oleks mõistlikud, tänaval liiguvad inimesed. Kilomeeter hiljem metsa vahele jõudes märkan, et eramaja aed on lahti. Korraks käib mõttest läbi: «Äkki on aias lahtine koer?». Järgmisel hetkel juba näen väga suurt ja kurja koera aiast sõiduteele jooksmas, kes asub mind taga ajama. Mõtlen, et kurat küll — sõidan rattaga liuväljal, koer ajab taga ja kui pikali kukun, siis mul ei ole ühtegi vahendit enda kaitseks, millega mul oleks üldse võimalus koerale vastu saada. 

Panin «gaasi põhja» ja mul vedas, koer jõudis minust küll meetri kaugusele, aga jalast kinni ei võtnud ja ma pikali ei kukkunud ning koer loobus tagaajamisest ca 500 meetrit hiljem.

Mõttes kaks teemat:

1. Mis oleks saanud, kui oleksin kukkunud ja pidanud koeraga võitlema? See oli väga suur ja kuri koer, minul ainult pehmed kindad käes. Mul ei olnud ühtegi kaitsevahendit. Kui kaua koer oleks mind purenud? Kuni ma enam ei liiguta? Kas mina olen ise süüdi, et mul pipragaasi kaasas polnud või äkki ikka koer ei oleks tohtinud üldse tänavale pääsedagi, ehk omanik on süüdi?

2. Mis oleks saanud, kui minu asemel oleks olnud mõni vanamemm ratta ja kilekotiga või laps?

Olukord 2:

Läheb neli päeva mööda ja sõidan samast kohast mööda ning märkan sama koera koos omanikuga, koer ilusti rihma otsas. Uurin siis omanikult, et kuidas kurat ta nii hoolimatu enda koera ja teiste inimeste suhtes on, et tema koeral on võimalus aiast väljuda. Omanik hakkab vastu: «Mis see sinu asi on, midagi ju ei juhtunud? See koer ei tee kellelegi liiga!»

Olukord 3:

Lähevad mööda nädalad ja kätte jõuab jaanuar. Liigun joostes Assaku lasteaia suunas kõnniteel. Näen, et ees on peremehega ja rihma otsas lonkav koer. Samuti näen, et peremehel on kõrvaklapid peas ja koer mitu meetrit peremehest eespool ning mina lähenen selja tagant.

Tahan peremehest ja koerast mööduda. 

Kuna kõnnitee laius on vähem kui kaks meetrit, siis koer ulatuks soovi korral minuni. Kui nüüd päris täpne olla, siis koer ulatub ka peremehest selja taha kolm kuni viis meetrit, mis teeb minu jaoks kogu ohtlikuks distantsiks kuus kuni kümme meetrit.

Kuna peremehel on kõrvaklapid peas ja eeldan, et ta ei kuule minu lähenemist, siis jooksen ettevaatlikult peremehe kõrvale ja vaatan talle hetkeks silma, eeldades, et kui peremees mind märkab ja koer peaks olema kuri, siis peremees hakkab rabistama, et koer kiirelt enda kõrvale saada, mis omakorda annab mulle võimaluse peatuda (või põgeneda) ja lasta peremehel tegutseda. 

Peremehe poolt reaktsiooni ei tulnud ning eeldasin, et tegu on «pontuga», kes ei tee kassile ka liiga. Jooksen ettevaatlikult edasi, et mööduda koerast ja püüan jalgadega kõvemini lumele astuda, et koer kuuleks mind lähenemas ja ei ehmataks.

Paraku oli minu ettevaatlikust lähenemisest vähe abi — kohe, kui koer mind märkas, ründas! Hüppas kätte kinni. Koer oli suur täiskasvanud isane, peremees pigem kärbeskaallane. Kuigi mul oli pipragaas taskus, siis seda ei saa välja võtta, kui koer on juba käe otsas. Peksan seda lonkavat koera jalaga munadesse, põlvega ribidesse ja rusikaga näkku ja mõttes vabandan tema ees, et tema peremees nii rumal on. Koer oli tugev ja temast vabanemine lihtne polnud, peremees ei osanud sel hetkel ka muud teha, kui lihtsalt jalutusrihmast sikutada.

See oli minu esimene kord elus, kui koer mind ründas. Kuna olen ka koerainimene, siis saan aru, milline koer võiks ohtu endas kujutada ja milline mitte — paistab, et tegelikult ei tea seda keegi, ei võõras koerainimene ega ka peremees ise. KÕIK KOERAD ON ETTEARVAMATUD! Ja koera lõuad on väga tugevad ning hambad teravad ka läbi mitme kihi talvise riietuse.

Hiljem omanikuga arutades selgus, et koer lonkab, kuna pääses paar nädalat varem aiast lahti tänavale ja jäi auto alla. Ei suutnud mõelda muud kui seda, et miks annavad nad suurele tugevale isasele koerale võimaluse tänavale pääseda? Olime ju Assaku lasteaia juures. Mis oleks saanud, kui minu asemel oleks olnud mõni väike laps?

Olukord 4:

Järgmisel päeval pärast koerarünnakut olen jälle jooksmas, aga sel korral lapsevankriga. Jõuame Peetri veski lähedale ja näen ees perekonda: isa, ema, laps ja lahtine koer.

Lähenen käruga ja peatun, et peremehega rääkida. Uurin, et miks koer kinni ei ole? Tegu on suure koeraga, miks ei ole suukorvi? Hakkab vägev enda õigustamine: «Ta võib lahtiselt joosta, ta ei tee midagi!».

Olgu öeldud, et Rae valla koerte pidamise eeskiri näeb ette et:

§ 5. Loomapidamise nõuded avalikus kohas

(1) Looma tohib viia avalikku kohta jalutusrihmaga või kandmisvahendis, tagades inimeste ja loomade ohutuse. Loomaomanik/pidaja peab tagama järelevalve käitumise poolest ohtliku koera üle, kes peab avalikus kohas viibimisel kandma suukorvi.

Kuna kõik koerad on ettearvamatud ja ma tunnen ohtu enda elule ja tervisele, siis tõlgendan kõiki selliseid koeri käitumise poolest ohtlikuks, ehk neil peab olema suukorv.

Olukord 5:

Käin Jahipaunast läbi ja ostan uued vägevad pipragaasid. Spetsiaalne rattale ja teine jooksmiseks. Kaks päeva pärast ostu lähen matkama Ülemiste järve taha metsa, kus loomulikult on palju koeri ja jooksjaid.

Lumi on vägev, metsateel ainult kaks autoratta jälge, milles jalutada. Näen ees kolme naist, kellel kokku neli koera. Kõik jooksevad lahtiselt. Pigem keskmist kasvu koerad, aga ikkagi — koerad on ettearvamatud ja mina just hiljuti rünnata saanud. 

Võtan igaks juhuks pipragaasi juba kätte. Lähenen jällegi selja tagant ja hüüan viisakalt tervituse, mida keegi ei kuulnud. Hüüan valjemalt. Ikka ei midagi ja ise olen juba üsna lähedal. Hüüan ärritunult ja kõva häälega kolmandatki korda. Seda nad kuulsid ja vaatasid, mida ma tahan. Palusin neil viisakalt koerad enda kõrvale võtta, et inimesed mööduda saaks. Selle peale võtsid kaks naist kohe koerad enda kõrvale, aga üks ei saanud enda koera kätte. Majandab siis kutsaga, aga paistab, et jõud ja sõna ei käi koerast üle. Ootan rahulikult, aga ikka ei midagi, koer jookseb lahtiselt ringi. 

Järgmisel hetkel märkab koer mind, hakkab kurjalt haukuma ja minu suunas jooksma. Koer läheneb kiiresti, aga minul on pipragaas valmis päästikule vajutamiseks. Järgmisel hetkel sihin pipragaasi kutsale näkku ja vabandan mõttes taas koera ees, kes peab oma perenaise rumaluse tõttu kannatama. Pipragaas toimis väga efektiivselt — koer pööras pihta saamisel otsa ringi ja jooksis perenaise juurde.

Olukord paistis olema turvaline ja hakkan lähenema, et koertest ja naistest mööduda. Märkan, et üks koer on ikka lahti. Küsin siis teiselt perenaiselt, miks ta koera kinni ei hoia. Sain kurja vastuse: «Ta ei tee kellelegi midagi!» Päriselt, kust sa tead? Koerad on ettearvamatud.

Hoiatan siis viisakalt naist, et kui koer peaks minu suunas äkilise liigutuse tegema, siis saab ta kohe pipragaasiga pihta. Kas naine on tõesti oma lemmiku suhtes nii ükskõikne ja soovib talle halba? Selle peale suvatses ta kutsast siiski kinni hoida ja ma sain turvaliselt neist kõigist mööduda.

Olukord 6:

Jooksen Peetris kergliiklusteel. Ees näen pere koeraga — isa, ema, väike laps kelgus ja bokseri moodi koer rihma otsas. Perenaine hoiab koera ning märkab mind juba kaugelt. Jõuan juba piisavalt lähedale, et paluda naisel koer enda kõrvale võtta, kuid tema laseb koera rihmast lahti! Kergliiklusteel, kus on teised jalakäijad ja väga lähedal sõidavad autod.

Minu imestus on suur ja hakkan naiselt pärima, miks ta küll seda tegi? Selle peale ägestus eemal peremees: «Oota mida, sul oli midagi öelda mu naisele?». Mina siis selgitan, et koera ei tohiks avalikus kohas selliselt lahti lasta, ta võib teisi rünnata või joosta auto ette, mis omakorda võib väga halvasti lõppeda autojuhile ja koerale. See selgitus lisas aga õli tulle. Ägestun samuti ja selgitan, et sarnases olukorras koer mind alles hiljuti ründas ning nüüd on mul pipragaas enda kaitseks kaasas.

Selle peale ägestus peremees veelgi enam, astus koos koeraga paar sammu mulle ähvardavalt lähemale ja käratas, et teda küll keegi pipragaasiga ähvardama ei tule. Selgitasin, et pipragaas pole tema, vaid koera jaoks, olukorras, kus koer mind ründab, kuna peremehed on hoolimatud enda koera ja teiste inimeste suhtes.

Asi oli terav — peremees ühelt poolt ähvardas koera lahti lasta, et see mind murdma hakkaks ja mina teiselt poolt lubasin pipragaasiga end kaitsta ning lahku läksime üksteise peale karjudes. Imestama paneb antud perekonna jultumus. Probleem oli selles, et koer lasti lahti ja mina kartsin saada hammustada ning vestluse tulemuseks ähvardab peremees mulle koera kallale saata.

Kuidas saab perekond lapsega olla nii hoolimatu enda, koera ja teiste suhtes? Kui koer auto alla jookseb ja saab surma, oleks lapsel pisarad silmas pikaks ajaks ja süüdistada selles saab ainult väga rumalat emmet/issit.

See perekond on klassikaline (aga värvikam) näide 80-90 protsendist kõigist koertega jalutajatest. Nad on hoolimatud enda koera ja teiste inimeste suhtes ning kui nende tähelepanu sellele juhtida, siis neil on õigust väga palju üle ning nad tunnevad end tugevamal positsioonil, kuna nende kõrval seisab hammastega varustatud koer.

Kokkuvõte koeraomanikele: 

1. Kui koeraga jalutate ükskõik kus, siis alati hoidke silmad lahti ja kõrvad kikkis. Äkki keegi tuleb selja tagant ja tahab mööduda?

2. Kui koer on lahti ja keegi tahab teist mööduda ükskõik kus, siis kutsuge lahtine koer enda juurde ning hoidke teda kaelarihmast kinni. Kui koer ei kuuletu ning omanikul ei käi jõud ja sõna koerast üle, siis minge koertekooli. Kui ikka ei kuuletu, siis ära lase koera lahtiselt jooksma alal, kus on ka teised inimesed.

3. Kui koer on rihma otsas ja keegi tahab teist mööduda ükskõik kus, siis võtke koer enda kõrvale ja hoidke teda kinni. Parim, kui peatute ja panete koera istuma, kuni teist möödutakse. 

Kindlasti ärge laske koeral pikalt enda eest jalutada, kui keegi teist möödub. Kui teile paistab liialt tülikas iga mööduja jaoks koer enda kõrvale võtta ja tagada mööduja ohutus, siis kõnnitee ei ole teie jaoks.

4. See kõik käib igas suuruses koerte kohta. Koerast mööduja ei pea tegelema ennustamisega, kas see kassist väiksem koer võib hammustada või mitte. Ükskõik kui «pontu» sinu koer on, ära unusta, et ta on varustatud võimsate lõugadega ja kõik koerad on ettearvamatud. Suurepärane viis «relvale» kaitseriiv peale panna on koer suukorvistada — palun kasutage seda, kui jalutate kõnniteel.

5. Hoidke enda koerad aedades kinni. Kui seda ei suuda tagada, siis järelikult käib teil koera pidamine üle jõu. Aiast lahti pääsev koer ohustab teisi tänaval jalutajaid ja autoga sõitjaid.

Selle loo eesmärk ei ole kedagi süüdistada, vaid panna koeraomanikke mõtlema sellele, kuidas tagada möödujate ohutus. Saan aru, et koeraomanik näeb seda maailma väga erinevalt, kuna «tema Pontu ei tee ju kellelegi liiga», aga rõhutan, et kõik koerad on ettearvamatud ja koeraomanik peaks teadma, et tervisesportlased ja ka lapsed on koerale huvitav maiuspala, kuna nad jooksevad ja sõidavad ratastega. 

Soovin ainult, et koeraomanikud laseksid kõigil inimestel neist mööduda turvaliselt. See tähendab, et omanik hoiab koera kaelarihmast enda kõrval, mitte seda, et koer on rihmastatud, aga jookseb omanikust mitu meetrit ees. 

Populaarne

Tagasi üles