Spetsialistid koerarünnakutest: põhjust tuleb otsida inimesest, koer kätte ei maksa

FOTO: Mark Taylor / 1 / Scanpix

Möödunud reedel sai politsei väljakutse Tallinnasse Tähetorni tänavale tegelemaks abitus seisundis naise ja agressiivse koeraga. Naine suri hiljem haiglas ning koer, kelle peal korrakaitsjad elektrišokirelva kasutasid, jäi lähedaste hoole alla. 

Kuigi tol pärastlõunal juhtunust ringleb eri versioone ning leidub neid, kes varem teadaolevalt vaid sõbralikult käitunud koera süüs kahtlevad, näitas loom vähemalt politseinike suhtes üles vaenulikkust. Lemmik uuris spetsialistidelt, mis sellist käitumist üldse põhjustada võib ja kuidas end ründava koera eest kaitsta. 

Siim Oja, PetCity koolitaja-instruktori arvates on koerarünnakud Eestis tõenäoliselt igapäevased juhtumid, ent neist kõigist lihtsalt ei teatata ja kannatanu ei pöördu ka esmaabisse. Rünnaku põhjuseks ei ole aga mitte halb koolitus, vaid inimese ja koera vahelise suhte valesti või muundunult mõistmine.

«Lemmiku näol on tihti inimese vaatevinklist tegemist sõbra, pereliikme, kadunud kaaslase või lapsele vastutuse õpetamiseks võetud vahendiga,» kommenteeris Oja. «Mitte aru saades sellest, mida koer loomana ja kiskjana ning oma tõu esindajana tasakaalu saavutamiseks ja hoidmiseks vajab, võib tekkida suuri probleeme nii koertele kui ka inimestele.»

Omanik võib agressiivsusele teadmatult kaasa aidata

Inimese ja looma vahelises suhtes saab Oja sõnul looma süüd otsida väga harva, sest tegemist ei ole intellektuaalse, vaid instinkte järgiva ja reaktiivselt mõtleva olendiga. Kui inimene ei mõista seda looma, kellega koos ta elab ja ei saa aru tema loomulikest vajadustest ning sellest, kuidas temaga suhelda ja õpetada, võivad tekkida probleemid —hirmud, foobiad, agressioon, ahistatus ja sundmõtted. «Nii, et põhjuseid tuleb otsida rohkem inimestest, sest koerad on need, kes nad on ja nad ei valeta, nad ei ole armukadedad ja nad ei maksa kätte — mitte kunagi,» kinnitas Oja.

Loomade Kiirabi loomaarsti Anu Poopuu sõnul langevad koerte rünnakute ohvriks tavaliselt justnimelt pereliikmed, enamasti lapsed. Kuigi koera tõugu politsei avaldatud teates ei täpsustatud, leiab Poopuu, et see ei ole tähtis. «On mitmeid uuringuid, mille põhjal saab öelda, et ühe tõu piires on rohkem käitumuslikke erinevusi kui populatsioonis. Hinnagut looma käitumisele on õige anda indiviiditi, mitte sildistades tõugu,» sõnas Poopuu. Ka Siim Oja kinnitas, et mõne kindla tõu teisest agressiivsemaks pidamine on väär ja lisas, et agressiivset käitumist saab koertele ka õpetada ja omanik võib teadmatusest sellist käitumist premeerida ning kinnistada. 

Sellel, miks koer inimese vastu pöörduda võib, on Poopuu sõnul mitmeid põhjuseid. Nende hulka kuuluvad usaldamatus omaniku suhtes, ärevus enda elu pärast, hirm olulistest ressurssidest ilma jääda ja varasemad ebameeldivad kokkupuuted inimestega, kuid ka haiguslikud seisundid ja neist tingitud valu. «Looma käitumist mõjutavad alati geneetika, kogemused ja elukeskkond. Seega on ka omaniku käitumine ja kasvatusmeetodid sellega otseselt või kaudselt seotud,» kinnitas Poopuu. 

Koer võib oma arvates hoopis abiks olla

Loomaarst Tiina Toomet nentis, et vaatepilt, mis inimeste jaoks võib tunduda agressiivse rünnakuna, on koera arvates hoopis abistamine. «On esinenud juhtumeid, kus koer, kes püüab oma hättasattunud peremeest aidata, ebaõnnestub — inimene ei tõuse, ei tule teadvusele — ning satub frustratsiooni,» tõi Toomet näite. «Ta tahab midagi teha, aga see ei kanna vilja. Seejärel võib koer järsemalt uuesti proovida, näiteks tirib omanikku hammastega riietest. Frustratsioonis võib abistav käitumine üle minna pealtnäha agressiivseks, aga ka otseseks agressiivseks frustratsiooniks.»

Toometi sõnul ei saa välistada ka varianti, et koer ei tunne oma peremeest või -naist lihtsalt ära. Sellele võib kaasa aidata isegi teistsuguste ja võõra lõhnaga riiete kandmine ning kui koer kord rünnakuerutusse satub, ei aita isegi hilisem äratundmine. Kui koer aga haige on ja end halvasti tunneb piisab sellestki, et omanik talle tahtmatult ja kogemata haiget teeb — koer ei kannata ootamatut valuaistingut ja tema esmane reaktsioon on valu allikat hammustada. 

Anu Poopuu õuanded koerarünnaku puhul käitumiseks: 

  • Passiivsus on parem kui aktiivne vastuhakk — koer on alati kiirem kui meie. Pigem anda koerale ruum ja võimalus taandumiseks. 
  • Kui on ebaselge, kas koer on otsustanud rünnata, kuid liigub sinu suunas, siis ignoreeri ja väldi teda. Väldi otsest pilgukontakti, pigem ole koera suunas küljega. Kehapinge ja hingamine rahulik. Liigu aeglaselt koerast eemale või jää seisma. Koera tähelepanu võib proovida eemale suunata. Aeglaste liigutustega võib proovida tonksata jalaga maas lebavat kivi või puuoksa koerast ja endast eemale. Mitte ähvardavalt, vaid mänguliselt. Eesmärk on tekitada koeras huvi millegi muu kui sinu vastu.
  • Läheneva looma puhul ei aita enamasti karjumine, kätega vehkimine, jala ära sikutamine, jooksmine teda peletamiseks. See teeb enamasti asja vaid hullemaks. Koera jaoks võime muutuda kui saagiks, kes rabeleb ja tema tegevus vaid hoogustub. 
  • Kui läheduses on peitumisvõimalus, tasub nihkuda rahulikult varju. Alternatiiv on võtta liikumatu asend, kus elutähtsad organid nagu nägu, pea, kõht, käed ja jalad on võimalikult varjus. Näiteks pannes käed külgedele, selja taha või kõhu ja näo ette. Kükitades, nii et kaitsmata jääb vaid selg. Rünnakut võib proovida blokeerida käepäraste vahenditega, näiteks käekoti, seljakoti või mõne riideesemega. 
  • Väikest kasvu koerte puhul võib olla abiks teki viskamine üle koera, nägemise takistamine. 

Populaarne

Tagasi üles