Eesti loomapäästjad õpetavad: kuidas loomi ja linde külmade ilmadega aidata
/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
23. jaanuar 2019, 14:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/23/11733877t1h0914.jpg)
Eestimaa talv näitab karmimat palet ja ilmateenistuse andmetel jagub krõbedamat pakast veel vähemalt nädala lõpuni. Loomapäästegrupp palub õues elavate koerte omanikel väga kriitiliselt üle vaadata kuudid ja teha kõik endast olenev, et loomadel seal ka võimalikult soe oleks.
Lühikarvalised koerad ja kassid on pakasele eriti tundlikud ning neid on soovitav õue üldse mitte lasta. Jalutuskäikudel tuleb jälgida loomade käitumist — kui loom väriseb, on närviline või hoiab käppasid kordamööda üleval, on viimane aeg koju tagasi minna. Autojuhtidel palutakse enne masina käivatamist vaadata ka kapoti alla, et seal poleks soojemat küljealust otsima läinud kasse.
«Kutsikad ja vanad koerad ei suuda kehatemperatuuri hästi hoida,» ütles Loomapäästegrupi vabatahtliku töö peakoordinaator Katrin Lehtveer ja lisas, et ka haiged koerad kuuluvad riskirühma, kellele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. «Koera heaolu külmal ajal sõltub lisaks käredale pakasele veel paljudest asjadest alustades karvkatte eripärast, tuulest, niiskusest, toitumisest ja aktiivsusest ning kõigi nende faktoritega peavad loomaomanikud ka arvestama, et tagada oma hoolealusele võimalikult normaalne olemine.»
Loomapäästegrupi eestvedaja Heiki Valneri sõnul on omadega väga hädas õues lühikese keti otsas virelevad ja olematutes kuutides elama sunnitud koerad. «Eestis on kuutidele juba ammu kehtestatud kindlad nõuded, aga vaatamata sellele elab veel tuhandeid koeri üle-eelmise sajandi arusaamiste kohaselt. Veterinaar- ja Toiduametil pole ressurssi, et operatiivselt kohale jõuda ja külmunud koeri nähes soovitan pöörduda pigem vabatahtlike mittetulundusühingute kui riigiametnike poole.»
«Põllumajandusloomadele tuleb tagada varjumisvõimalus ilmastikutingimuste eest ja hoida rohkem ka nende tervisel pilk peal,» lausus aastaid loomakasvatusega tegelenud Riina Pernau, kes koordineerib vabatahtlike tööd Saare- ja Muhumaal. «Loomapäästjana võin kinnitada, et paljud loomaomanikud sellele tähelepanu ei pööra ning probleeme on isegi söögi ette andmisega, külmumata vee tagamisest rääkimata.»
Loomapäästegrupi Harjumaa vabatahtlike juht Karin Põldoja manitseb aga lindude toitmisele kas täielikult pühenduda või seda üldse mitte ette võtta. «Me ei soovita veelinde toita, sest lahtist vett on veel piisavalt,» sõnas Põldoja. «Väike- ja laululinde nagu varblaseid, tihaseid, vinte ja leevikesi tohib ja isegi peab toitma, aga kui juba toitma hakatakse, siis ei tohi seda mitte mingil juhul enne kevade saabumist lõpetada!» Põldoja lisas täpsustuseks, et linnud kogunevad harjumuspärasesse kohta toitu ootama ja kui seda ei anta, siis ei saa nad ka energiat ning on pimeda ja külmema öö jooksul hukule määratud.