:format(webp)/nginx/o/2019/01/22/11732235t1hfbcd.jpg)
Kuigi riigikogu lükkas häältega 28:25 tagasi karusloomafarmide keelustamise ettepaneku, pole sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre kinnitusel kahtlustki selles, et Eestist saab lähitulevikus riik, kus loomi ei kasvatata ega hukata vaid nende naha pärast.
Barbi Pilvre: karusloomafarmide lõpp tuleb niikuinii (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu arutas täna põhjalikult 18 saadiku algatatud loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muudatusi, mille sihiks oli lõpetada viieaastase üleminekuaja jooksul Eestis karusloomade pidamine ainult karusnaha tootmise eesmärgil.
«Poolehoid sellele ettepanekule on aasta-aastalt suurenenud, mistõttu saab olla üsna kindel selles, et riigikogu järgmine koosseis selle otsuse ka langetab,» sõnas Pilvre. Karusloomakasvanduste keelustamist toetab oluline avalik huvi — tuhanded inimesed andnud vastavatele petitsioonidele allkirjad ning vastuseisu kinnitavad ka uuringud, lisas Pilvre.
Pilvre rõhutas parlamendis peetud debati ajal korduvalt, et seadusemuudatus poleks keelanud juba olemasolevate kasukate või karusnahksete mütside ja kraede kandmist ega puudutanud kuidagi ka loomakasvatust, mille kaasproduktiks on loomanahad. «Tegu oli ennekõike eetilise eelnõuga, mis ei kaitse ainult loomi, vaid ka paljusid inimesi, loomakaitsjaid ja loomasõpru, kellel on loomade kannatuste pärast väga halb olla. Karusloomakasvatus on psühholoogiliselt raske ka farmide töötajatele,» rääkis Pilvre.
Karusnahk on Pilvre sõnul luksuskaup, mida inimesed ei vaja enam kaitseks külma vastu, sest asemele on tulnud kerged ja kaasaegsed materjalid. «Karusnahatööstus on kogu maailmas turu kahanemise tõttu hääbuv ja eriti just Euroopas nii karmistuvate normide tõttu kui ka eetilistel põhjustel väljasurev majandusharu. See minevikku jääv tööstusharu peab oma lõpu leidma ka Eestis. Me ei peaks olema rongi viimane vagun,» leidis Pilvre.
Ka Eestis on tegu kahaneva ja marginaalse tootmisharuga. Kui Karjakülas asuvas ASis Balti Karusnahk töötas 2014. aastal ligi 100 töötajat, siis praegu on seal töötajaid 30 ringis. Ainult naha pärast kasvatatakse Eestis naaritsaid, rebaseid ja tšintšiljasid. Tšintšiljafarmid annavad tööd umbes paarikümnele inimesele.
«Norra keelustas karusnahafarmid 2018. aastal ja Tšehhi 2017. aastal kaheaastase üleminekuajaga, Saksamaal jõustub keeld 2022.aastal ja Belgias 2024. aastal. Enne neid on sellise otsuse teinud ka Inglismaa, Austria, osaliselt Holland, Makedoonia, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina. Teema on päevakorras Poolas, Iirimaal ja Leedus,» tõi Pilvre Euroopast näiteid. USAs on osariigiti erinevaid praktikaid. Näiteks New Yorgis on keelatud loomade hukkamine elektriga ning San Francisco linnas on keelatud isegi karusnaha müük. Karusloomakasvatus on oluliselt vähenenud ka Soomes, mida karusnahatöösturid seavad sageli eeskujuks, selgitas ta.
Veel peatus Pilvre sellel, et karusnahatööstus on suur keskkonnasaastaja, sest nahku töödeldakse kemikaalidega, et need ei laguneks. Ka kasvandused mõjutavad tugevalt keskkonda.