Päevatoimetaja:
Maarja-Liis Orgmets

Tartu maanteel kitse päästnud Väino Sarap Lemmikule: ma ei kõhelnud looma sülle haarates hetkegi (4)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eile hommikul autoga Tartu poole sõites märkas Väino Sarap eespool põlevaid ohutulesid ning maanteel seisvat pikka autorivi. Liikluskaose põhjustaja oli noor metskits, kes oli tõenäoliselt püüdnud maanteed ületada, siis ringi mõelnud ja hirmust tardunud.

Pikka mõtlemisaega Sarapil oma sõnul ei olnud – ta jättis auto seisma, lülitas ohutuled sisse ja läks masinast välja, et kitse aidata. Sarapi autos istunud vend haaras aga mobiiltelefoni ja asus vahejuhtumit jäädvustama. Hirmunud metskitse ajas ootamatu tulija veelgi rohkem paanikasse, ent kindla käega haaras Sarap looma sülle, tassis ta teisele poole teed ja lasi siis lahti, andes kitsele võimaluse metsa pageda. 

Sarap nentis, et kitse aitamata jätta ei saanud, sest oht loomale ja ka liiklejatele oli suur. Teised autojuhid jälgisid juhtuvat masinatest ja välja tulla ei julgenud, ent ootamatu olukord ei paistnud neile pahameelt tekitavat. See polnud Sarapile esimene kokkupuude loomade aitamisega ning oma abi on ta karvastele ja sulelistele korduvalt pakkunud. Kord rabas  sattus tema teele teder, kes istus nagu metskitski keset teed ega osanud kuhugi minna. Sarap võttis ka tedre julgelt sülle ja aitas metsa tagasi. 

«Mul on väga hea tunne, et nii läks,» sõnas Sarap ja ütles tänusõnad ka teistele liiklejatele, kes autod seisma jätsid ja kannatlikud olid. Soovituse peale Eesti metsloomaühinguga liituda ja loomi aktiivselt abistada poetas mees, et asja võiks kaaluda küll, kogemusi ju natuke juba on. 

Tagasi üles