Lemmik läks appi: karvaste sõprade aitamine on ühtaegu valus ja südantsoojendav

Ühel detsembrikuu õhtupoolikul seisin koos kaaskonnaga ühe Tallinna kesklinnas asuva hoone keldrikorruse ukse taga ja lasin kella. Uks avanes ja eesootav vaatepilt võttis silme eest kirjuks — suured kassid ja väikesed kassid, triibulised ja lapilised, mustad ja valged. Kassid, kellel pole ikka veel päris oma kodu.

MTÜ Kasside Turvakodu sai möödunud aasta märtsikuus kümneaastaseks, ent kokku tulnud kassisõbrad, kellel oli ühine eesmärk loomi päästma hakata, asusid missioonile juba paar aastat varem. 2007. aastal pandi MTÜ-le alus ning nüüdseks on Turvakodu tegevus laienenud lisaks Tallinnale ka Tartusse, rääkimata hoiukodudest üle terve Eesti. 

Esimesena tervitas meid karvane kassipoiss Murik, kelles pole häbelikkuse raasugi. Murik võttis vastu soojad paid ja suundus siis pikemalt tseremoonitsemata uudistama hea ja paremaga täidetud toidukotte, mille olime hetk varem põrandale pannud. Ainult nuusutamisest ei piisanud — kottidest tulev lõhn oli niivõrd kutsuv, et Murik pidas heaks ühte neist sügavale sisse ronida. 

Muriku soov toiduga lähemalt tutvust teha sai peagi teoks, kui me hakklihakarbid kätte võtsime ja kasse kostitama asusime. Mõni nurrumootor võttis hakkliha näpu otsast rõõmsalt vastu, mõni pelgas ning mõni agaram kasutas suuri kiisusilmi selleks ära, et palukesi veel mitu korda saada. Jõudsime turvakodu ruumidele mitu korda ringi peale teha ja seda ikka selleks, et kõik kassid nosimist saaks. Kui kõhud täis, valis igaüks välja mugava koha — parimad pesad lõõgastumiseks olid muidugi sooja kamina ees — ning isegi enne nii entusiastlik Murik sirutas end turvakodu välisukse ette põrandale ja jäi uusi tulijaid ootama. 

Ja tuldigi. Sel õhtul saabus peavõit kassitüdruk Kilpsu õuele, sest just teda ootas ees reis uude koju. Tulevase perenaise toodud kandepuuri Kilpsu esimese hooga ei saanudki, sest sinna hüppas ette igas olukorras tähelepanu keskpunkti otsiv Murik, kes ehk lootis, et esimesena puuri jõudmine garanteerib ka temale kodu. Nii ei läinud ja Murik ootab praegugi kedagi, kes teda endale päriseks tahaks. 

See ootus ühendab kõiki turvakodus elavaid kasse, kuigi nad seda vist ise ei teagi. Paljud neist on kasvanud tänaval ja turvakodu ruumid on nende elus esimene soojust täis paik. Nad ei tea, et kuigi elu turvakodus on kena (on ju pehme pesa külje all ja iga päev antakse süüa), saaks veel paremini. Saaks nii, et kümnete teiste kassidega maade jagamise asemel oleks neil oma kodu ja oma inimesed, kes ainult neile tähelepanu annavad. Saaks.. 

Turvakodu külastamine tegi südame soojaks. On rõõmustav, et leidub inimesi, kes tahavad loomadele pakkuda nii head elu, kui nende vahendid seda võimaldavad. Õhtul kodus vaagimine võttis aga silma märjaks — raske on mitte olla kurb mõeldes, et varjupaikades ja tänavatel on nii palju loomi, kelle elu võiks olla kordades parem. Avaldasin siiski iseendale lohutuseks lootust, et imesid ikka juhtub ning kord tuleb kindlasti päev, kui kõik need neljajalgsed saavad tunda, mis on tõeline ja tingimusteta armastus.