Kliimasoojenemine toob Eestisse rotirohkuse  

Soojalembene kodurott (Rattus rattus) ei suuda ilma inimese abita Eestis ellu jääda. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Unustage orkaanid, hiidlained ja merevee tõus – kliima soojenemine jõuab Eestisse hoopis rotirohkusega, sest nii head elu pole neil pikasabalistel närilistel Eestimaal ammu olnud.

«Minu Iiri kolleegi sõnul on rottide arvukus seal kasvanud 35 protsenti. Iirimaal, kus muidu sajab vihma, oli suvel põud ja täiesti imelised tingimused näriliste jaoks,» räägib üks Eesti kogenuimaid rotipüüdjaid ehk kahjuritõrjefirma Rentokil juht Toomas Trei. Tänu tavatult soojale suvele oli rottide toidulaud varasemast rikkalikum. «Kui nad elavad nagu või sees, mõjutab see ka sigivust,» selgitas Trei. Ta lisas, et pole mingit põhjust arvata, nagu oleks Eestis olukord teistsugune.

Trei jutu järgi võib rottidel olla aastas kuus kuni kümme pesakonda. «Kui on soodsad olud ja looduslik vaenlane puudub, siis võib üks pesakond aastaga anda kuni 2500 järglast,» lisas ta. Hiirte puhul on see arv 3600.

Et rotte on tõesti palju, näeb Trei oma kodukandis Tallinnas Kristiines. «Hommikul tööle sõites näen neid tänaval ringi jooksmas, kusjuures meie kandis pole ühtegi toitlustusasutust,» nentis kahjuritõrje ettevõtte juht. Erinevalt hiirtest, kes on hästi paiksed ja otsivad süüa vaid oma pesa ümber, on rotid nõus ka mitmesajameetriseid retki tegema. «Kui süüa ei ole, võtab rott jalad selga ja läheb sinna, kus on toitu,» tõdes Trei.

Söögipuudust aga linnas pole – lahtised prügikastid, lindude poolt laiali pillutud pakendid, mahakukkunud toidujäänused... Aastakümneid näriliste uurimisega tegelenud Andrei Miljutini sõnul piisab rotile jäätisepaberistki. «Ta lakub selle üle ja ongi kõht täis, loom on ju väike,» tõdes zooloog.