Martti Hallik ja Liina Ariadne Pedanik uuest pereliikmest: võileiba ta ei tee, aga pihku kakab küll

Sisuloojate Martti Halliku ja Liina Ariadne Pedaniku pere täienes hiljuti uue liikmega — nende juurde kolis elama Jack Russelli terjer Bellatrix. Lemmik käis Marttil ja Ariadnel külas, et Bellaga lähemalt tutvuda ja uurida, kui hästi kutsika kasvatamine sotsiaalmeediatööga kokku käib.

Alustame algusest – kas teil on ka varem lemmikloomi olnud?

Martti: Minul oli isa juures varjupaigast võetud koer ning ema juures bullterjer, kes ühel hetkel kaheksa poega sai. Nendest üks jäeti endale, seega kokku kaks koera. Isa juures on kass ka.

Liina: Minu vanaemal on alati olnud taksikoerad ja me tahtsime endale ka taksi, aga võtsime kuus aastat tagasi Jack Russelli terjeri. Minu isa väga koera võtta ei tahtnud, aga me tegime talle üllatuse — munadepühadeks andsime kätte kokkurullitud paberi, millel oli uue pereliikme pilt. Isa meiega paar päeva ei rääkinud, sest ta ei tahtnud koera, aga nüüd nad on parimad sõbrad. Koos Marttiga mõtlesime ka juba ammu kutsika peale. 

Martti: Tegelikult me tahtsime koera võtta juba eelmisel aastal, kui Ameerikas ringreisil käisime. Üks meie suur eesmärk oli sealt koer päästa ja kuna nende varjupaikades on väikseid koeri palju rohkem, mõtlesimegi ühe sealt võtta. Aga kui me hakkasime uurima, kuidas temaga tagasi tulemine välja näeb, muutus see jube keeruliseks ja jäi sinnapaika. Tagasi tulles ütlesin Liinale, et tahan ühel hetkel üksi reisile minna ja tema tahtis koera võtta, et keegi temaga kodus oleks.

Kas see, et te endale Jack Russelli võtsite, oligi Liina koerast inspireeritud?

Liina: See oli minust natukene jah, sest Martti tahtis alguses beagle’it võtta, aga Jack Russell oli see tõug, mis kõik meie nii-öelda linnukesed kirja pani.

Martti: Panime endale paika, et ta peaks olema piisavalt väike, et teda igale poole kaasa võtta...

Liina: ...kasvõi kotiga panna poodi kärru, et ta saab seal olla.

Martti: Me käisime beagle’eid vaatamas, aga saime aru, et neil on Russellist veel suurem jahiinstinkt. Aga beagle tuleb meie perre kindlasti kunagi ka. Äkki jõuame selleni, et meil on oma maja, kus koerad saaks ringi joosta ja seal võiks siis ka beagle olla. Ja lõpuks siis ka husky.

Kui pikk oli kogu protsess sellest, et koera võtmise ära otsustasite kuni selleni, et ta lõpuks teie juurde jõudis?

Liina: Tegelikult suhteliselt lühike.

Martti: Üks põhjus, miks me lõpuks ka Jack Russelli võtsime oli see, et tol hetkel olid saadaval väga ilusad kutsikad.

Liina: Nii kui Martti oli mulle rohelise tule andnud, et me võime koera võtta, hakkasin ma otsima. Vaatasime varjupaigad läbi ja uurisime, kas kuskil on koeri, kes suureks kasvades siiski alla põlve jääks. Neid aga üldse ei olnud ja kui ma leidsin ühest kennelist vahva pesakonna, kirjutasin neile kohe. Seejärel käisime Marttiga koeri vaatamas ja nii see läks. Otsustamisest, et võtame koera kuni koera broneerimiseni läks umbes kolm nädalat.

Teie koeral on väga huvitav nimi – Bellatrix. Kust see tuli ja kes selle valis?

Liina: Mina ütlesin, et me peame mõne Harry Potteri saaga tegelase järgi nime valima ja Martti valis siis nime välja.

Martti: Nimi pidi olema Slytherinist (üks Sigatüüka võlukunstikooli neljast majast – toim). Slytherinis ei olnud palju säravaid tütarlapsi võtta, aga Bellatrix oli selline... kaos. Ja me valmistasime end kaose tulekuks ette ja sellepärast Bellatrix nimeks valitud sai. Tegelikult pole Bellaga väga suurt kaost kaasnenud.

Liina: Viimane reis enne Bella tulekut oli meil Inglismaale. Siis me juba teadsime, mis tema nimeks saab — mina ostsin Slytherini kampsuni, Martti ostis Slytherini mütsi ning järgmisteks jõuludeks ostame Bellale vist Slytherini päkapikusussi ka.

Olete nüüdseks veidi üle kuu aja kolmekesi elanud. Kuidas Bella seni toime on tulnud?

Martti: Alguses oli pahandusi, aga nüüd on ta harjunud, et me peame vahel kodus tööd tegema.

Liina: Ta tahab väga palju tähelepanu ja on näiteks kättemaksuks pissinud. Ma olin enda kanali jaoks kaks tundi videot filminud ja mul polnud aega Bellaga tegeleda. Meil oli põrandal suur madrats, kus me temaga esimesel nädalal magasime ning ühel hetkel vaatas ta mulle sügavalt silma ja pissis otse madratsile. See oli umbes selline pilk, et sina ei tegele minuga ja vot nüüd sa saad. Aga tegelikult on ta hästi tubli olnud.

Martti: Ta julgeb ja oskab nüüd märku ka anda, et tal on vaja hädale minna. Aga ükskord ta pissis puuri, sest ma julgesin minna raha välja võtma.

Teil on kahe peale mitu YouTube’i kanalit ja Instagrami kontot, Liina teeb muusikat ja te käite kõiksugu üritustel. Kuidas nende viimastega on, kas Bella käib teiega kaasas?

Martti: Ta on meil kogu aeg kaasas. Kui me teda kuhugi võtta ei saa, näiteks kinno, on meil järjekorras päris palju inimesi, kes Bellat hoida tahavad. Me üritamegi erinevatele inimestele valvamisvõimalust pakkuda, et Bella kõigiga ära harjuks. Me ei taha, et ta kedagi kardaks — pigem ikka armastaks ja hooliks.

Liina: Kui Bella minuga üritustel kaasas käib, on ta mul süles ja oi kui palju tähelepanu see pisike koerakutsikas saab. Talle endale ka meeldib tähelepanu ja mida rohkem keegi talle pai teeb, seda õnnelikum ta on.

Martti: Esimesel nädalal kui Bella meile tuli, käisin ühel päeval MyHitsi hommikuprogrammis Jüri Pootsmanni asendamas ja võtsin Bella kaasa, et Liina magada saaks. Lasin tal stuudios ringi joosta ja kõik oli korras, aga ühel hetkel nägin silmanurgast, et ta ajas laua all tagajalad laiali, võttis istumisasendi sisse ja hakkas punnitama. Hüppasin poole vestluse pealt püsti, ise samal ajal rääkides, lükkasin käe Bella alla vaibale — ja otse pihku, kakajunn! Kõik plaksutasid, et oi kui tubli, mina käisin ja viskasin kaka minema ja Bella lõbutses rõõmsalt edasi. Teistel oli ka lõbus.  

Teil on palju fänne ja nende hulgas võib leiduda nii mõnigi, kes näeb, et Martti ja Liina võtsid kutsika ja tahab nüüd ka. Millist nõu neile annaksite?

Martti: Koera võtmine on pikk protsess ja nõuab kõiksugu vajalike infrastruktuuride olemasolu. Kui sa võtad ta varjupaigast, kaasnevad sellega väikesed kulutused, aga tõukoerale läheb esimese hooga rohkem. Samamoodi pead arvestama sellega, et raha kulub söögile ja asjadele nagu toidukausid, pesa, mänguasjad ja kõik muu taoline.

Liina: Arstivisiidid, vaktsiinid... Ja koeraga peab olema aega tegeleda.

Martti: Rahalisele aspektile tuleb mõelda, sest see on pikaajaline väljaminek. Samuti sellele, kuidas see sinu elustiili mõjutab. Koera võtmisest unistada on tore, aga kui sa üheksast kolmeni koolis või tööl oled ja ta sul päevast päeva üksinda koju jääb, on tal väga kurb. Sa võtad endale tegelikult väikese lapse terveks tema eluks — ta ei hakka endale kunagi ise võileiba tegema.