Päevatoimetaja:
Maarja-Liis Orgmets

Rohelised loovad riikliku metsloomade rehabilitatsioonikeskuse (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fideelia-Signe Roots koos kass Buffyga.
Fideelia-Signe Roots koos kass Buffyga. Foto: Fideelia-Signe Roots.

Eile avaldatud video ja artikkel karust, kes oli auto alla jäänud ning vigastada saanud, andis taaskord tunnistust hoolimatust suhtumisest metsloomadesse. Ehitame üha laiemaid teid ja tungime intensiivse metsaraiega loomade koju. Paratamatult viib see olukorrani, kus metsloomade ja inimeste teed ristuvad ja kaotaja pooleks jääb tavaliselt kaitsetum osapool, kirjutab Eestimaa Roheliste volikogu liige Fideelia-Signe Roots.

«Millal me jõuame ühiskonnana ükskord sinnamaale, et me ei kaalu inimeste endi poolt vigastatud looma esimese ja ainukese «aitamise» vahendina jahimehe kuuli?" küsis Eestimaa Roheliste volikogu liige Rasmus Lahtvee. 2017. aasta lõpus otsustasid Eestimaa Rohelised liikmed, et Riigikokku saades loome Eestisse riikliku metsloomade rehabilitatsioonikeskuse. 

Näeme iga päev, kuidas vabatahtlikud loomakaitsjad pingutavad, et päästa vigastatud loomi maanteedelt või mujalt, sest riik ei tee oma tööd. Vabatahtlikud tegutsevad oma vabast ajast, palgatöö ja pere kõrvalt, annetuste ja omavahendite toel. See pole lihtne ja paljud loomakaitsjad seisavad ühel hetkel silmitsi läbipõlemisega. Nad on kangelased, kes päästavad kõige nõrgemaid.

Loomad ei ole asjad vaid tunde- ja mõtlemisvõimelised elusolendid nagu meiegi. Riiklikud ametkonnad lasevad esimese variandina vigastatud looma hukata, kuid vabatahtlikud lähtuvad kaastundefilosoofiast ja võimaldavad loomale ravi. Haiged loomad paranevad pärast kliinikuvisiiti vabatahtlike kodudes, kust nad õigel ajal tagasi loodusse lastakse.

See, et Eestis puudub riiklik metsloomade rehabilitatsioonikeskus, on kahetsusväärne. Ma ei leia, et riik peaks võtma üle kõik vabatahtlike praegused rollid, kuid riik peab ulatama loomasõpradele abikäe ning tegema inimlikkuse ja hoolimise võimalikuks. Me ju tahame, et kõigil oleks Eestis hea elada? Mahatma Gandhi on öelnud: «Rahva suurust näitab tema suhtumine loomadesse». Niisiis, kas pürgime pelgalt viie rikkama riigi hulka või soovime saada suureks ka vaimult?

Tagasi üles