:format(webp)/nginx/o/2018/10/31/11539561t1h0f1b.jpg)
Leptospiroos on salakaval bakteriaalne haigus, mis võib halvemal juhul looduses nakkusohtlik olla nädalaid. Üliägeda vormi korral võib lemmikloom surra vaid mõne päevaga.
Hea teada: kuidas kaitsta oma lemmiklooma ohtliku leptospiroosi eest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leptospiroosi vastu küll vaktsineeritakse, kuid vaktsiin kaitseb vaid osade baktertüvede vastu, õpetab PetCity. Selle tõttu ei pruugi alati vaktsineeritud lemmiklooma omanik leptospiroosi kahtlustada. Küll aga põeb tavaliselt vaktsineeritud lemmikloom haigust kergemalt, seega vaktsineerimine on kasulik ka juhul, kui sabaga pereliige peaks nakatuma mõnda teise leptospiroosi vormi.
Leptospiroos eelistab sooja, niisket ilma. Kuna Eesti haigusjuhtumid esinevad pigem sügisel ja kevadel, võib järeldada, et salakaval haigus on end Eesti kliimale sobivaks kohandanud. Leptospiroosil puuduvad spetsiifilised haigustunnused — see tähendab seda, et nii veterinaaril kui loomaomanikul on ilma kindlate testideta leptospiroosi väga raske diagnoosida, kuna haigustunnused sarnanevad väga paljude teiste haigustega.
Haigust levitavad eelkõige närilised, aga ka muud mets- ja koduloomad. Haigus levib uriiniga ning enamjaolt elab leptospiroos seisvates veekogudes — tiikides, lompides ja teistes niisketes kohtades. Selle tõttu tuleb lemmikloomale juba maast madalast selgeks teha, et looduslikest veekogudest joomine on keelatud. Alati tuleb kaasas kanda enda vett! Paraku ei ole ka äärmiselt kuuleka koera mittehaigestumine täielikult tagatud, sest haigestuda on võimalik ka nahavigastuste kaudu. Ohustatud ongi enamjaolt koerad ja kassid haigestuvad harva. Leptospiroos on ohtlik ka inimestele!
Keskmiselt ilmutab lemmik esimesi sümptomeid 2-7 päeva jooksul, mõnikord võib peiteaeg olla suisa 25 päeva. Kuna haigusel pole spetsiifilisi tunnuseid, on pelgalt ülevaatuse baasil raske diagnoosi panna. Lemmikloom võib tunda end halvasti, olla loid ja isutu. Tema vedelikutarbimine ning urineerimisvajadus võib suureneda, lisaks võib kimbutada kõhulahtisus. Ka oksendamine võib üheks sümptomiks olla. Üliägeda vormi korral võib lemmik surra päeva-paariga. Esimesteks kliinilisteks tunnusteks on siis vaid apaatsus ning temperatuuri tõus. Täpsema diagnoosi aitab panna vereproov.
Leptospiroosihaigeid ravitakse antibiootikumikuuriga. Kuna nakkus levib uriiniga, tuleb alati haige lemmiku ihuhädasid koristada kummikinnaste ja desinfitseeriva vahendi abil. Kindlasti peaks lemmikut haigusperioodi ajal teistest eraldama, väljas võiks liikuda nii vähe, kui võimalik. Kui peres on mitu lemmikut, tuleks profülaktika mõttes ravida ka teisi. Haiguse läbipõdenud neljajalgne saavutab tavaliselt umbes aastaks immuunsuse. Lemmiku päästmiseks kasutatakse ka hemodialüüsi.