Eesti esimese lastearsti dr Lüüsi koer Tuks istus truult kabineti ees valves ning ei lasknud kedagi sisse

Istuvad: Aadu Lüüs, tema tütar Maret Lüüs-Aule, abikaasa Ella Lüüs. Seisavad: Ants Orase õde, Hele Lüüs, Ants Oras, Liivi Lüüs-Oras. Lamab: Tuks Foto: Kirmus / EKLA

Lemmikloomadest on aeg-ajalt kirjutanud nii mõnigi memuarist, kuigi see pole just väga populaarne teema olnud. Eriti eelmise sajandi mälestusraamatute kirjutajate hulgas. Seda huvitavam on selliste meenutuste peale sattuda.

Üks, kes kirjutas oma armsast koerakesest, oli dr Aadu Lüüs, kes oli meie esimene lastearst ja Tartu Ülikooli õppejõud. Oma lambakoerast kirjutas ta nii:

«Tartus elades ja töötades oli mul hea sõber Tuks. Ta isa oli saksa labakoer, ema šoti oma. Ta oli ilus ja armas pini. Ta saatis mind kliinikusse, valvas mu kabinetis ja ei lasknud kedagi sinna sisse, kui mind seal ei olnud.

Ta saatis mind linnas käikudel igale poole ja kui ma kuhugi majja sisse läksin, siis jäi ta välja ja ootas, kuni ma tagasi tulin. Suvel sõitis ta mu perekonnaga koos suvitama kas Kuressaarde või Narva-Jõesuhu, mis talle väga meeldis ja kus ta heameelega armastas viibida. Tartus tunti teda hästi ja ta oli kliiniku pere ja ka laste lemmik. Paljud tartlased ütlesid talle komplimente, nagu der schönste Hund von ganz Dorpat (kogu Tartu ilusaim koer). Kellegi sakslase laps plahvatas: der Hund hat einen sympathischen Schwans (koeral on sümpaatne saba).