:format(webp)/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
/nginx/o/2018/10/18/11507193t1h12e7.jpg)
Kui kass on saanud kätte hiire, konna või mõne muu väikelooma, lükkab ta tihtipeale saagi tapmist edasi ja mängib justkui mõnitades oma ohvriga. Millest selline käitumine?
Huvitav teada: miks kassid saagiga mängivad?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimestel võib olla raske mõista, kuidas armsalt nurruv neljajalgne muutub äkitselt julmaks tapamasinaks. Ära kassiga pahandama hakka — ta on oma olemuselt siiski kiskja ning eellastelt päritud jahiinstinkti alla suruda ei saa.
Kiskjatena on kassid vägagi võimekad ja kavalad ning saagiga mängimine on osa nende jahiplaanist. Kui püütud loom on veidi suurem ja kass tunneb, et tal ei ole head võimalust saaki ühe hetkega maha murda, hakkab ta oma ohvrit väsitama, lastes tollel joosta ja rabeleda. Kui sobiv moment tekib, piisab vaid ühest tugevast hammustusest selgroogu ja jaht ongi lõppenud.
Seega ei käitu kass saagiga nii julmusest — ta püüab tapmise teha võimalikult lihtsaks ja riskivabaks. Samamoodi käituvad teised metsikud kaslased, nagu lõvid, gepardid, puumad ja ilvesed.
Saagi püüdmine on kasside jaoks kaasasündinud instinkt, kuid ohvri söömisel võtab kassipoeg eeskuju emast. Kui sul on kass, kes püüab suurepäraselt hiiri kuid jätab maha murtud saagi järele, ei ole ta sellist käitumist lihtsalt õppinud.