Aga siis hakkas mul sellest sisalikust kahju: olin talle ülekohut teinud ja tema oli nüüd rahutu ja õnnetu, aga teised kõik muudkui mõnulesid, kui tema ringi siblis; aru ta ei saanud, kuhu see päike tema pealt kadus.
Mul tekkis peas üks plaan. Vaatasin lootusrikkalt jaanituleks pikalt kogutud puurämpsu ja mittevajaliku kraami hunniku poole. Lootsin sealt leida midagi, millega oma uus kaval plaan ellu viia. Selleks oli vana tabureti auguga plate, millel puudusid jalad ning see oli ise ka vana ja väsinud, aga minu plaani jaoks ikka sobis hästi. Juba vanaisa ütles kord, et ikka juhtub nii, et miskit, mis on ära visatud, võib äkki kuskil tarvis minna.
Ja nüüd uue plaani kallale! Lidusin selle auguga platega kivi juurde tagasi - sisalikud ikka peesitasid seal. Ja seal oli ka see, keda ma ennist kiusasin. Tema polnud kõige väiksem, üks oli veel pisem; ma ennist vaatasin seda hoolikalt, et segi ei läheks - kuidas ma muidu neil vahet teeks? Nii oli hea meelde jätta: «tagantpoolt teine». Ja kõik olid alles: kaheksa tükki!
Tõstsin oma uue «päikesevarju» ülesse nagu enne mütsi. Aga nüüd oli kõik vastupidi: läbi tooliplate augu paistis päike ainult selle õnnetu sisaliku peale, kes enne hädas oli. Ja nüüd olid hädas kõik peale tema! Küll nad siblisid mööda kivi ja otsisid päikesesooja, aga mida polnud, seda polnud. Vaid üks neist oli kivi keskel nagu mingi suur jumal, kellele paistab peale päris tema enda päike ja ülejäänud kobavad pimeduses.
