Suvelõpu ülestunnistus: kuidas ma häbitult sisalikku kiusasin...

Pilt on illustratiivne Foto: Karl-Heinz Schmidt / PantherMedia / Karl-Heinz Schmidt/Scanpix

Jalutasin kord suvel heinamaa äärt mööda. Päike oli veel kõrgel taevas, aga kõige suurem kuumus oli möödas. Veidike puhus isegi tuul. Suvel on see nii mõnus, kui jahedam tuul kuuma keha veidikenegi jahutab. Oma suvelõpumõtiskluse on saatnud meile lugeja Franz K.

Eile oli siin heinamaal traktor töötanud ja niidutööd teinud. Nüüd kuivas langenud pikk rohi päikese käes ja lõhnas meeldivalt. Tõmbasin mõnusat õhku kopsudesse, lasin vilet ja isegi naeratasin heinamaale, päikesele ja kogu loodusele, sest tuju oli hea ning see ajab ju alati naeratama.

 

Niimoodi liikudes jõudsin heinamaa äärt mööda kohta, kus asus üks kivi. Ja sellel oli kaugelt juba näha terve trobikond pisikesi sisalikke - vist terve perekond. Kõik nad olid rahulolevate ilmetega ja peesitasid päikese käes. Mina jäin neid vaatama kivist natuke eemal, et mitte neid ehmatada ega segada. Aga juhtus nii, et minu mütsilodu nokk jäi päikese ette nii, et kivile tekkis vari. Täpselt nii suur vari, et ulatas kivi äärde üle ühe pisikese sisaliku. Ei möödunud hetkegi, kui too muutus rahutuks: vaatas ärritunult ringi ning siis tegi paar sammukest, et jälle päikese kätte saada ja mõnulema hakata. Vaatasin seda ja peas valmis üks krutskeid täis plaan: võtsin mütsi peast ja tõstsin selle käega nii kõrgele, et päikesevari langes uuesti selle sama sisaliku peale. Ja tema jälle ähmi täis ning uut päikeselist kohta otsima! Tema läks uude kohta ja mina liikusin varjuga järgi.

 

Teised sisalikud peesitasid rõõmsalt edasi ja vist isegi itsitasid, et mida see rahutu kambajõmm siin mööda kivi ringi sebib. Nendel oli ju hea olla ja nad ei teadnud, et mina siin krutskeid teen ja nende kamraadi kiusan.

 

Aga siis hakkas mul sellest sisalikust kahju: olin talle ülekohut teinud ja tema oli nüüd rahutu ja õnnetu, aga teised kõik muudkui mõnulesid, kui tema ringi siblis; aru ta ei saanud, kuhu see päike tema pealt kadus.

 

Mul tekkis peas üks plaan. Vaatasin lootusrikkalt jaanituleks pikalt kogutud puurämpsu ja mittevajaliku kraami hunniku poole. Lootsin sealt leida midagi, millega oma uus kaval plaan ellu viia. Selleks oli vana tabureti auguga plate, millel puudusid jalad ning see oli ise ka vana ja väsinud, aga minu plaani jaoks ikka sobis hästi. Juba vanaisa ütles kord, et ikka juhtub nii, et miskit, mis on ära visatud, võib äkki kuskil tarvis minna.

 

Ja nüüd uue plaani kallale! Lidusin selle auguga platega kivi juurde tagasi - sisalikud ikka peesitasid seal. Ja seal oli ka see, keda ma ennist kiusasin. Tema polnud kõige väiksem, üks oli veel pisem; ma ennist vaatasin seda hoolikalt, et segi ei läheks - kuidas ma muidu neil vahet teeks? Nii oli hea meelde jätta: «tagantpoolt teine». Ja kõik olid alles: kaheksa tükki!

 

Tõstsin oma uue «päikesevarju» ülesse nagu enne mütsi. Aga nüüd oli kõik vastupidi: läbi tooliplate augu paistis päike ainult selle õnnetu sisaliku peale, kes enne hädas oli. Ja nüüd olid hädas kõik peale tema! Küll nad siblisid mööda kivi ja otsisid päikesesooja, aga mida polnud, seda polnud. Vaid üks neist oli kivi keskel nagu mingi suur jumal, kellele paistab peale päris tema enda päike ja ülejäänud kobavad pimeduses.

 

Minul oli hea meel, sest südamel hakkas kergem. Nüüd oli õiglus jalul, kuna kõiki sai võrdselt kiusatud. Ühtäkki läks päike looja, taevas täitus pilvedega, sisalikud pugesid peitu ja minu ainuke mõte oli, kuidas enne vihma koju jõuda ja vanaisale juhtunust rääkida.

 

Vanaisalt tahtsin küsida ka seda, miks on mõned taburetid ümmarguse platega – no see koht, kus istuda saab, ja neil on kolm jalga, aga auku sees pole; aga miks nendel neljajalgsetel taburettidel on neljakandiline plate ja keskel auk? Ah, ega see tähtis polegi, tähtis, et see auk seal oli ja sain seetõttu sisalike vahel võrdsuse ja õigluse jalule seada. Muidu ma oleks ise häbisse jäänud – vanaisa ütleb nii, kui midagi täitsa nihu läheb, sest ühtesid kiusan, aga teisi ei mõista kiusata. Häbi missugune!