«Pärast kitse lüpsmist on tunne, nagu oleks rasket sporti teinud»

Foto: Helga Haritonova / PantherMedia / Helga Haritonova / Scanpix

Oma koduhaldja-töökuulutuse kaudu tutvun ka ühe väga armsa ehtekunstniku ja tema perega. Naise nimi on Jasmin ja nende pere elab Königsdorfi lähedal, päris metsa sees. Nad üürivad seal talu ja neil on palju loomi: kaks hobust, poni, koerad, kassid, kanad ja üks paabulind. Mõne aja pärast lisandub nimekirjale veel üks lüpsikits.

Katkend kirjastuse Petrone Print raamatust «Minu Saksamaa».

Jasmin ütleb, et vajab vaid vahetevahel abi. Ta kurdab, et tal pole tuju kogu aeg üksinda maja koristada. Seda on tõesti näha, et siin majas pole juba tükk aega suurpuhastust tehtud... Ega's midagi, käärime käised üles ja asume tööle. Tavaliselt korrastan mina elutoa, köögi ja lastetoad (neil on kaks tütart) ning Jasmin ülejäänud ruumid. Selle aja jooksul tahab ta vähemalt kaks korda pausi teha. Ta ütleb, et tööd tuleb teha hea tujuga ja mitte üle pingutada. Kui tuju ei ole, siis ei tee ta midagi.

Jasmini mees Mike on sündinud Tüüringis ehk endisel Ida-Saksamaal. Kui ta on kodus ega tegele parajasti hobustega või pole läinud metsa ratsutama, on tal enamasti ikka käes õlleklaas. Uurin temalt, kuidas ta Baierimaale sattus ja siinse eluga kohanenud on. «Ah, ma ujusin kummimadratsiga üle Doonau,» vastab ta. «Võtsime sõpradega mõne õlle ja vedasime kihla, et ujun öösel üle piiri. No ja ma tegingi selle ära!»

Eriti meeldivad mulle nende pere vahvad loomad. Jasmin ja Mike käivad igal nädalavahetusel oma loomadega metsaradadel jalutamas. See on päris naljakas pilt, kui kõik – hobused, poni, koerad ja kits – koos mööda teed kõnnivad. Ometi keegi plehku ei pane, kõik käivad taltsalt peremeeste sabas. Jasmin ja Mike istuvad tavaliselt hobuste seljas.

Kõigil selle pere kanadel on nimed ja nad saavad vabalt aias ja metsa vahel käia. Mõnikord tikuvad nad ka tuppa. Eriti jultunud on kits Elisa, kes kasutab kohe võimalust kõik nahka panna. Näiteks jääb Jasminil kord, kui seal olen, maja uks lahti ja kits on kohe köögis. Ta on kiiruga alla neelanud kogu värske leiva ja saia, mille Jasmin oli hommikul pagariärist toonud ja plaanis lauale panna. Ka on ta ära hävitanud kõik aias olevad ilutaimed. Lõpuks on Mike, kes on suur loomaarmastaja ja arvab, et kõigil loomadel peab olema liikumisvabadus, sunnitud talle eraldi aediku ehitama. Muidu hävitab kits kogu aia ning käib ka hobustelt ja koertelt toitu varastamas.

...«Oota, hoia teda nüüd kõvemini kinni!» hüüab Sven mulle.

«Teen seda kõigest jõust, aga ta pääses ikka minema!» vastan mina vabandust paluvalt. Elisa on jälle piimaämbri jalaga ümber ajanud, häälitseb võidukalt ja üritab kanade sööginõust toitu kätte saada. Sven ja mina oleme suurest rassimisest üleni higised.

Jasmin ütleb, et kui piima soovime, võime alati tulla ja Elisat lüpsta. Meiesuguste algajate puhul on see suurem ettevõtmine. Elisa on väga põikpäine kits ja talle ei meeldi lüpsmine üldse. Ikka tahab ta pigem välja saada. Seepärast on vaja vähemalt kahte inimest, üks peab kitse kinni hoidma ja teine lüpsma.

Jasminil ja Mike'il polnud kitse võttes samuti kogemusi. Nad vaatasid internetist videoid ja niimoodi õppisidki. Jasmin annab meile head nõu: Elisale meeldib, kui temaga lüpsmise ajal rahustavalt rääkida või talle laulda. Siis seisab ta mõne minuti rahulikult paigal ja lüpsmine edeneb päris kenasti. Tavaliselt lüpsab Sven, kuna tal on natuke kindlam käsi ja pikemad sõrmed. Mina hoian samal ajal kitse kinni ja püüan temaga rahulikul hääletoonil juttu ajada, nii saksa kui ka eesti keeles. Kits ajab suured kõrvad laiali ja näib päris teraselt kuulavat. Lõpuks aga tüdineb ja hakkab jälle rapsima, tahab kuurist välja pääseda.

Pärast lüpsmist on tunne, nagu oleks rasket sporti teinud — järgmisel päeval on mul isegi selja- ja reielihased valusad. Tegelikult teeme seda tööd suurima heameelega, sest Elisaga saab alati palju nalja. Ta on tõeline kloun ja sobiks pigem tsirkusesse rahvast lõbustama.