Hirve jalad ja lamba pea: kaeluskotkaste päästekeskuses võetakse toitu «Frankensteni külmikust»

FOTO: Sigrid Suu-Peica

Vahel kutsutakse meid kaasa ka kotkaste taastusravikeskuse elanikke toitma. Kotkaste söögiks on mõne päeva eest surnud lammas või hirv. Tavaliselt on toit pärit kohalikelt lamburitelt, kel mõni loom kas vanadusse või muul põhjusel surnud, aga samamoodi jõuavad meie juurde loodusest leitud korjused. Sageli lebab kuuripõrandal värskelt surnud loom. See on osa elust Eko-keskuses − ilustamata elu ja surma ring.

Kui parasjagu värsket kraami pole, peab suurest «Frankensteini külmikust» liha sulatama. Seal pole aga tavalised lihatükid, vaid näiteks hirve jalad või lamba pea või koguni terve külmunud lammas. Sel juhul peab lihakehad sulama panema ja alles siis saab need kotkastele viia.

FOTO: Sigrid Suu-Peica

Paneme tugevad kummikindad kätte, mina võtan lamba pea ja pool keha, mis on juba sulanud, Ryan aga tüki hirvekorjusest ning läheme tasakesi taastusravikeskusesse. Mõtlen, et see on lihtsalt eluring, ega süüvi käes oleva sööda välimuse ja lõhna detailidesse. Linnud jälgivad meid oma läbitungiva jõulise pilguga. Mul tekib teatud aukartus nende suurte lindude ees, kelle tugevad nokad ja teravad küüned valvsaks teevad. 

«Pange lihad sinna suure kännu otsa,» õpetab Davor, kes ise samal ajal põlvili maas kotkaid pildistab. Panen söögid kännule ja teen samuti pilte liharibasid tirivatest lindudest. «Vägev, tõesti vägev!» ahhetan Ryanile, kui ettevaatlikult puuri ukseni liigume. Temalgi on silmad elamusest ümmargused.

Horvaatias on kaeluskotkas väga ohustatud liik. Siin elavad nad vaid Aadria mere põhjaranniku neljal saarel. Eko-keskus tegelebki eelkõige kaeluskotkaste kaitse ja uurimisega. Cresi saarel elab neid seitsmekümne paari ringis, ülejäänud kolmel saarel pesitseb kokku veel umbes nelikümmend paari linde. Veel eelmise sajandi alguses pesitsesid kaeluskotkad Horvaatias laiemal alal, kuid aastatega on väga paljud kolooniad kadunud.

Kaeluskotkaste mõõtmine ja märgistamine.

FOTO: Sigrid Suu-Peica

Ante rääkis mulle mõne päeva eest Eko-keskuse kaeluskotkaste ekspositsiooni tutvustades, et suurimaks ohuks lindudele on mürk, mida talumehed panevad kiskjatest lahtisaamiseks surnud lammastesse. Nii on korraga leitud näiteks ligi kakskümmend mürgistusse surnud kaeluskotkast, mis on suur hoop siinsele asurkonnale.

Kõik linnud ei sure pärast mürgitatud liha söömist, kuid mürk jääb neile kehasse. See häirib jäädavalt nende närvisüsteemi ning nad ei suuda enam korralikult lennata ega iseseisvalt hakkama saada. Ka Eko-keskuse taastusravis on paar lindu, keda ei saa enam kunagi loodusesse tagasi lasta.

Veel häirivad kotkaid pesitsemise ajal mägironijad, sukeldujad ja paadiseltskonnad, kes lähevad pesadele liiga lähedale. Plaksutatakse käsi, et linnud õhku tõuseksid ja neist saaks pilti teha. Nii ehmatatakse noorlinde, kes vähese lennuoskuse tõttu merre kukuvad ja elu kaotada võivad. Samuti saavad nad hukka elektriliinides ning salaküttimise läbi.

Meie puuris on hetkel viis kotkast. Kaks noorlindu leiti eelmisel suvel merre kukkunult. Ju olid turistid sõitnud paadiga pesale liiga lähedale ja niimoodi pojad pesalt põgenema sundinud. Õnneks teatasid vees hulpivaid linde näinud kalamehed Ekokeskusesse ning Ante tõi koos vabatahtlikega kotkad siia taastuma. Iga lind, kes siia puuri satub, saab ka nime. Mõni lind on taastusravis mõned kuud, teine aasta, kolmas terve oma ülejäänud elu.

Kotkad elavad küll siin inimeste kõrval puuris, aga mulle meeldib, et nad jäävad ikkagi ürgselt metsikuteks lindudeks, kes inimesega naljalt sõbrunema ei kipu. Ega Eko-keskuses lubatagi külastajaid puuridele väga ligi, vältimaks kotkaste liigset harjumist inimestega, mis võib neil hiljem põhjustada probleeme looduses hakkama saamisel. 

Peaaegu iga päev näen neid linde ka looduses – kõrgel mere ja mägede kohal tiirlemas. Mäletan üht selge taevaga talvepäeva, mil kümmekond kaeluskotkast tiirutasid puuris olevate lindude kohal. Tiirutasid ja tiirutasid, kuni üks neist maandus puuri katusele − suhtlema seal elajatega.

Seda imehea nägemisega kotkast ei huvitanud, et ma vaid paarikümne meetri kauguselt ukse vahelt piilun. Nii liigutav oli näha neid linde omavahel suhtlemas! Nad kädistasid emotsionaalselt üksteise nokki puudutades ja hoogsalt tiibu sahistades. Silmnähtavalt oli taevast tulnul ühele puurielanikule palju öelda.

Ehk olid nad vabaduses paarilised? Nende hüüetes kõlas igal juhul ehedat traagikat – päriselt kokku nad ju ei saanud!

See oli katkend kirjastuse Petrone Print raamatust «Minu Horvaatia, uus, epiloogiga». 

Tagasi üles