Teadlane selgitab: miks on lepatriinude hordid asunud Pärnumaa randasid vallutama? (1)

Kaur Maran
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Kuvatõmmis videost

Tartu Ülikooli entomoloogi Tiit Tederi sõnul on mereranda uhutud lepatriinud toidupuuduse survel mere kohale süüa otsima minnes lihtsalt oma võimeid üle hinnanud ning rannajoonele on nad kandnud meri.

Viimase nädala jooksul on sotsiaalmeedia mitu korda kihama läinud selle peale, et mitme, ennekõike Pärnumaa ranna merepiirile on kogunenud tuhandete kaupa lepatriinusid. Viimasel, esmaspäeval avaldatud videol, paistab putukaid kohe massiliselt. Kuigi punamustade putukate käitumist seostati arvukuse kasvu ja peatoiduse ehk lehetäide nappusega, jäi rannaribale kogunemine siiski arusaamatuks. Postimees uuris asja Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur Tiit Tederilt.

Tiit Teder, miks lepatriinud niimoodi massiliselt rannaribadele kogunevad?

Lepatriinude massiline koondumine mereranda on üks toitumisrände ilminguid/kaasnähte. Lepatriinusid ei ole sel aastal palju vaid mererannas. Kus iganes leidub nende põhitoitu – lehetäisid –, sealt leiab ka hulganisti lepatriinusid. Kuskilt maalt muutub liigi kõrge arvukus nuhtluseks neile endile, sest toitu enam kõigile ei piisa. Toidupuudus sunnib toitu otsima mujalt. Niisamuti toovad marjavaesed talved meile põhja poolt toiduotsingul siidisabasid. Ka putukate hulgas on toitumisränded üsna tavalised. Samal põhjusel jõuavad meile lõuna poolt mitmed päevaliblikad, näiteks admiral ja ohakaliblikas.

Toidupuudus võib lepatriinusid viia ka üle mere. Pikemate vahemaade taha levivad lepatriinud vaid kõrgete temperatuuride tingimustes, mis seletab, miks nad just praeguste kuumade ilmadega hordidena liikvel on. Tavaliselt loemegi putukaid pigem miljonites ja miljardites kui sadades või tuhandetes. Paraku kipuvad massiliselt üle mere rändavad putukad seal ka massiliselt hukkuma. Seda enam, et lepatriinude iseseisev levimisvõime on üsna tagasihoidlik. Nende levimisedukus sõltub suuresti soodsate – mitte liiga tugevate ega ka liiga nõrkade – tuulte olemasolust. Lained kannavad «enda võimeid üle hinnanud» ja vette kukkunud putukad kitsale kaldaribale kokku. Enamik neist jõuab randa surnuna. Need, kel «õnnestus» vette kukkuda varem, võivad kaldale jõudes ellu tagasi ukerdada.

Kuidas üldse kuum ja kuiv suvi putukate elu mõjutab?

Nii ja naa, sõltub liigist. Kuivus mõjutab eeskätt vees arenevate putukate, näiteks sääskede elu ja arvukust. Eile veetsin vist oma elu esimese täiesti sääsevaba juuliõhtu värskes õhus. Ilma tõrjevahenditeta. Kõigusoojaste loomadena on enamik putukaid soojema ilmaga aktiivsemad. Kõrged temperatuurid tähendavad putukatele kiiremat arengut – paljud liigid jõuavad valmikuikka tavapärasest varem. Osal liikidel on tavapärase ühe põlvkonna asemel kaks põlvkonda.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles