/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
/nginx/o/2018/06/26/7922643t1h9655.jpg)
Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) vabatahtlik Katri on juba teist aastat Austraaliat avastamas ja seiklusi otsimas. Uute kohtadega tulevad ka alati uued sõbrad — Katri nimelt sai tuttavaks rebasega, kes oli õppinud inimesi usaldama.
Eesti loomakaitsja söögilaua igaõhtune külaline on naksakas reinuvader
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel kevadel liikus Katri koos sõbraga Merah Northi ja asus tööle kohalikus puuvillatehases, kirjutab ELS oma blogis. Elama asuti ühte pisut teistmoodi majutuskohta — enamiku ajast elati vabas õhus. Oodata võis, et loomadega kokkupuude saab olema tihe, kuid keegi ei osanud arvata, et üks rebane seda kohta lausa regulaarset külastab ja toiduga seltskonda kõrgelt hinnata oskab.
Rebasest rääkis ränduritele esimest korda töökaaslane, kes looma varem kohanud oli. Miks või kui kaua rebane majutuse juures käinud oli, ei osanud keegi täpselt öelda. Teada aga oli, et visiidid on talle harjumuseks saanud, kuna loom on majutusasutust külastanud paar aastat.
Esmakohtumine rebasega oli ootamatu — loom oli sisse tunginud naabrimehe karavani, ning mehe esimene reaktsioon oli relv välja otsida. Katri ja tema sõber olid selleks ajaks aga rebasest kuulnud ning rääkisid naabrimehele, et loom ongi juba aastaid seal elanud ega ole inimestele ohtlik. Umbes nädal hiljem ilmus reinuvader vaikselt seltskonda, et uute asukatega tutvuda.
Esimesel külastusel oli rebane väga ettevaatlik ja uudistas pigem kaugelt, kuid muutus iga korraga järjest julgemaks. Lõpuks aru saades, et seltskond talle ohtu ei kujuta, võttis ta nad omaks ja hakkas neid regulaarselt külastama. Rebane ilmub seltskonda alati õhtusöögi ajaks ning teab väga täpselt, millal õige aeg kätte jõuab. Katri sõnul polnud ebatavaline, et rahulikult süües võis ühel hetkel avastada lauda imbunud rebase, kes kannatlikult oma osa ootas.
Kui varem jooksis loom toidu kätte saades peitu sööma, siis nüüd võtab reinuvader toidu juba käest ja kui muudmoodi ei saa, on valmis lausa esikäppadega sülle ronima. Toiduga seostub loomale ka kilekoti sahin ja köögis käimine, siis on ta valmis inimesel lõputult järel käima või köögiukse juures istudes ootama.
Majutuses käib ka teisi rebaseid ja ka känguruid, kuid neist ükski ei ole päris selline nagu see üks rebane. Nii ongi sellest reinuvaderist saanud ränduritele justkui sõber, keda igal õhtu oodatakse. Seltskond loomulikult mõistab, et tegu on siiski metsloomaga, kes ei tohiks inimest liigselt usaldada. Seetõttu hoitakse loomaga teatavat distantsi ja hoitakse silm peal, et keegi looma usaldust ei kuritarvitaks.