Päevakäpp: kassitüdruk Sangria neli aastat ootust - kas oma inimene jääbki tulemata?

FOTO: MTÜ Kasside Turvakodu / Facebook

Vabatahtlikud näevad turvakodus väga palju erinevaid kasse. On ülisõbralikke sülekasse, kes vaevu jõuavad mõned päevad turvakodus veeta, kui juba inimestele südamesse poevad ja koju lähevad.

On kasse, kes pärast turvakodus kohanemist mõne aja jooksul päriskodud leiavad ning siis on need kassid, kes hoiavad omaette ja loodavad, et inimesele südamesse pugemise asemel tuleb inimene ise nende juurde. Nad loodavad, et kordki neid märgatakse. Et päris oma inimene leiab ise tee nende juurde. Enamasti jäävad just sellised kassid aastateks päriskodusid ootama, sest inimesed tahavad sageli, et kass ka neid «ära tunneks» ja jalge ette hõõruma tuleks.

Üks kurva saatusega pikaajalistest koduootajatest on imekaunis Sangria. Saatus ei soosinud teda juba tänaval — nii kui kassike leidis ajutiseks pesapaigaks mõne prügikastitaguse, aeti ta sealt kiirelt ära. Olelusvõitlus kestis pikalt, kuid nüüd on need võitlused ära võideldud ja Sangria on turvakodus.

Vabatahtlikud arvasid, et nii kauni ja omapärase välimusega kass jääb kiiresti kellelegi silma, kuid kahjuks nii ei läinud. Sangria koduootus on veninudjuba nelja aasta pikkuseks ning tundub, et iga päevaga on Sangria turvakodus veel nähtamatum. Kus küll on Sangria inimene, kes kingib pärast saatuse keerdkäike kassitirtsule oma sooja kodu? Kes on see inimene, kelle süda on niivõrd suur, et mõistab Sangria läbielamisi ning teab, et ka ühest esialgu tagasihoidlikust kassist saab oma inimese armastuse abil õige pea paikass? Kus küll on Sangria uus võimalus?

Sangria ootab kirju aadressile info@kassideturvakodu.ee.

Loe ka neid

Tagasi üles