/nginx/o/2018/05/18/7850622t1h3c73.jpg)
Loodusfotograaf Mari Teede oli hiljuti liikumas Lääne-Virumaa võsastikus, kui tema teed ristusid karuotiga. Vahejuhtumi sai Teede ka jäädvustatud ning jagab kohtumist nüüd oma blogis.
Pingeline hetk: Eesti fotograaf sattus metsas kokku karuga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtumine juhtus eelmisel nädalal, kui Teede oli oma maamajas Lääne-Virumaal. Ühel hommikul haaras fotograaf kaamera ja läks jalutama lootes, et kohtab metskitsi või mõnda huvitavamat lindu. Tõenäoliselt poleks Teede osanud unistadagi, et sellel korral jääb tema kaamerasilma ette hoopis mesikäpp.
«Jõudsin ühe mahajäetud talukoha juurde ja miski otse tõmbas mind sinna aeda,» kirjeldas Teede hommikupoolikut. «Astusin mõne sammu ja seisatasin hiirvaikselt kuuskede vahel. Rohukõrred liikusid tuules, ööbik laulis. Järsku nägin silmanurgast mingit liikumist. Keerasin pead ja ei uskunud oma silmi. Võsa vahel liikus mingi suur loom. Esimene mõte käis mul läbi pea, et see on suur koer või metssiga, aga siis taipasin, et see oli hoopis karu!»
Loodusfotograaf Teedes rõõmustas, kuid samas sai ta aru, et kinnisel põõsastega palistatud lagendikul 25 meetri kauguselt karuga kohtuda on üliohtlik. «Põgeneda ei olnud mõtet, sest mu selja taga olid ragisevad oksad ja künklik maastik, kus nagunii kiiresti joosta ei saa. Karu on minust kindlasti kiirem,» meenutas fotograaf oma mõttekäiku. «Samas olin kuulnud, et karu on ohtlik ainult varakevadel kui ta on väga näljane või siis, kui tema ja poegade vahele jääda.»
Teede ei julgenud end liigutada, et selja taha vaadata, kas poegi näha on. Karu ei olnud teda veel märganud ja rahmeldas noorte leppade vahel — tuhnis koonuga kuivanud lehtedes ja tundis end väga mõnusalt. Kuna Teedel ei olnud nagunii valikut, siis hakkas ta mõmmikut pildistama.
«Sain kümmekond pilti tehtud – küll ta oli ikka nunnu! – ja siis hakkas karu minu suunas tulema! Meie vahemaa vähenes veelgi. Tõstsin täiesti spontaanselt käed üles ja röökisin. Karu vaatas minu suunas jahmunults» sai fotograaf alles siis aru, et karu ei olnud teda ikka veel märganud.
«Tegin end hästi suureks, vehkisin kätega, trampisin jalgadega ja möirgasin kõigest väest. Nüüd nägin karu silmadest, et ta märkas mind. Nägin, et ta oli pahane ja hetkeks kaalus vist, kas mind rünnata või põgeneda. See oli otsustav hetk… ja siis punus suur karu mööda põldu metsa poole tagasi.»