Kiibistamine päästab: neli kuud tänavatel ekselnud Tartu kass jõudis taas koju

Foto: Erakogu

Kiibistamine võib otsustada, kas kadumas läinud lemmik jõuab tagasi koju või mitte. Elavaks näiteks on jaanuaris plehku pannud kass, kes alles nüüd leiti.

«Aastavahetusel tekkis Jackil silmapõletik ning kuuenda jaanuari hommikupoolikuks sain ma talle aja loomakliinikusse,» meenutas kassi perenaine Tiiu. «Olen temaga korduvalt samas kliinikus käinud ning sellest tõotas tulla tavaline arstilkäik.» 

Nii aga ei läinud — kass oli ebatavaliselt närviline ja sõit viis ta millegipärast niivõrd suurde paanikasse, et autoukse avanedes hüppas ta Tiiule kätte kinni, kes kassi ehmatusest lahti lasi. Paari hüppega oli Jack autost väljas, lausa lendas üle inimkõrguse aia ja läinud ta oligi. Tiiu nägi kassi veel korra aias oleva maja juures, kuid sinna jõudes tema neljajalgset sõpra enam ei olnud.

«Sa võid aastaid oma lemmiku eest ülima hoole ja püüdlikkusega hoolitseda, kuid piisab vaid ühest ebatavalisest olukorrast ja sa oledki oma lemmikust ilma,» nentis naine ja lisas, et selline asi võib juhtuda iga loomaomanikuga.

Sotsiaalmeedia alati ei aita

Üle ei jäänud muud, kui alustada ulatuslikke otsinguid. Tiiu käis esimese nädala jooksul Jacki tolle kadumise piirkonnas otsimas, hõikus kassi ja lootis, et too siiski välja ilmub. Lisaks sellele kuulutas ta Jacki kadumist sotsiaalmeedias, hakkas ümbruskonna postkastidesse kadumisteateid poetama ning küsis mööduvatelt inimestelt, ega nad mõnd hulkuvat musta karvaga kassi näinud ei olnud. 

«Selle aktsiooni käigus leidsin ma ühest Annelinna korterist jalga lasknud kassi, toimetasin ta varjupaika ning hakkasin tema peremeest sotsiaalmeedia kaudu otsima,» meenutas Tiiu omamoodi töövõitu. «Läks õnneks — sellel kassil kiipi ei olnud, kuid tänu Facebookile viidi ta omanikuga taas kokku.» Ta lisas ka, et sotsiaalmeedia mõjuvõimule siiski lootma jääda ei saa, sest info pealevoolu tõttu muutuvad kuulutused vanaks ja kaovad kiirelt. Efektiivseim oli tema sõnul hoopis kohaliku varjupaiga veebileht, sest sealtkaudu võeti temaga ühendust veel isegi aprillis.

Lootus sureb teadagi viimasena ning vaatamata päevade, kuude ja nädalate möödumisele ei matnud Tiiu maha võimalust, et Jack siiski koju jõuab. 15. mai hommikul tuligi varjupaigast kauaoodatud telefonikõne — eelneval õhtul oli nende juurde jõudnud kass, kelle kiibil olevate andmete abil Tiiuga ühendust võetigi. Jack oli ennast sisse seadnud ühe Tammelinnas asuva maja hoovi ning majaomanikud kutsusid kohale varjupaigatöötajad, kes kassi kinni püüdsid.

Kiibistamise tähtsust ei tasu alahinnata

«Jacki kuulutus muutus sotsiaalmeedias mõne päevaga vanaks ning ka varjupaiga veebilehelt võeti see maha, sest Jacki kadumisest oli möödunud rohkem kui neli kuud,» toonitas Tiiu veelkord, et internetile ei saa alati lootma jääda. «Jacki puhul oleks ta kiibi puudumisel jäänud varjupaika ja kui ka seal ei oleks enam tema kuulutust üleval, siis tõenäoliselt poleks kadunud Jack enam kellelgi meeles olnud ja me poleks enam kohtunud.»

Tiiu on tänulik, kuid kellele, seda ta täpselt ei tea. «Tundub, et õnneks olid head inimesed talle selle piisavalt süüa andnud ja ta külmadel talveöödel sooja lasknud,» rõõmustas naine. «Kunagi ei tea, miks mõni kiisu tänaval on või kui väga teda otsitakse. Ja kui ta on kiibistatud, siis on kättesaamise tõenäosus ka mitme kuu pärast ikka olemas.»

Lemmikloomade kiibistamise tähtust tuletavad meelde ka loomakaitsjad. «Mikrokiip on tänapäeval loomade märgistamiseks kõige odavam ja turvalisem viis, mis aitab hulkuma sattunud looma omanikuga kokku viia,» kirjeldas kiibiga märgistamise olulisust Eesti Loomakaitse Seltsi otseseabistamise juht Margit Midro. «Kiibistamine ja registreerimine ei ole oluline üksnes lemmiku omanikule, vaid ka omavalitsusele ja loomi abistavatele organisatsioonidele. Lisaks suurendab lemmikute kiibistamine ja registrisse kandmine ka loomaomaniku vastutustunnet.»