Hunditeadlane Laura Kiiroja: hunt on rahvusloom, kelle üle võib uhke olla

FOTO: Wilfried Martin / PantherMedia / Wilfried Martin / Scanpix

Eesti rahvuslooma valimine kujunes vägikaikaveoks hundi ja siili vahel. Viimasel oli eestlaste hulgas küll suur toetajaskond, ent lõpuks sai troonile siiski võsavillem. Seda, miks hunt lõpuks valituks osutus, käis Vikerraadios täna rääkimas zoosemiootik Laura Kiiroja.

Kiiroja, kes on oma töös huntidega lähedalt kokku puutunud ning näinud vahetult, kui köitvad need loomad olla võivad, kirjeldas hunti kui sümbolit, kelle üle eestlastel uhkust tunda tasub.

«Ta on nii karismaatiline loom, et ta tõmbab 94 000 turisti aastas Yellowstone’i rahvusparki Ameerikas ainuüksi selle eesmärgiga, et näha või kuulda hunte,» nentis Kiiroja. Zoosemiootik lisas, et hundi karismaatilisus peitub tema aktiivsuses ja sotsiaalsuses — huntide elus toimub pidevalt midagi ning nende peresuhted on tõeliselt tugevad.

Huntidel Eestis kõige parem maine ei ole ning selle aasta alguses räägiti laialt metsakutsudest, kes koeri maha murravad ja inimesi hirmutamas käivad. Kiiroja sõnul on hundid aga alati olnud kirgikütvad loomad ja midagi erilist nende hiljutises käitumises olnud ei ole. «Hundid murdsid neli koera ja viimase kümne aasta keskmine on viis koera aastas, mis on tegelikult üsna haruldane,» kinnitas zoosemiootik.

Enne jahihooaega jääb huntide arvukus Eestis 200 kuni 250 isendi vahele ning tavaliselt lastakse neid asurkonna kontrollimiseks maha umbes 100. Seda aga, kui suur hulk küttimislube väljastatakse, otsustavad üheskoos karjakasvatajad, jahimehed, bioloogid ja keskkonnakaitsjad ning –majandajad. Inimestele, kes pelgavad oma õuel hunti näha, pani Kiiroja südamele, et ettevaatliku loomuga susi siiski aknast sisse vaatama ei tule.

Hundispetsialisti sõnul on loomaaia hunditalitajate eesmärgiks saada loomadega headeks sõpradeks ning ta on täheldanud, et hundid suudavad ära tajuda kõigi nendega tegelevate inimeste erinevused ja suhtlevad nendega vastavalt: mõnega mänguliselt, mõnega reserveeritult ja mõnega isegi veidi kiuslikult.

Inimhirm on huntidel geneetiliselt päritud ning ka loomaaiahundid ei harju inimestega päriselt ära, kui neid maast madalast sotsialiseerima õpetatud ei ole. Pole oluline, kas hundikutsikas on loomaaias sündinud ja seal on elanud ka tema vanemad ja vanavanemad — inimesega harjumiseks vajab ta sellegipoolest positiivseid kontakte ja peab oma esimesed elukuud pea ööpäev läbi talitajate seltsis veetma.

Ka termin «üksik hunt» ei ole tulnud tühjast kohast. Hundikarja moodustavad ema-isa ja nende järglased. Viimased lahkuvad aga täiskasvanuikka jõudes pere juurest ja asuvad moodustama oma seltskonda. Kuni paarilise leidmiseni on nad aga omapäi.

Kiiroja kinnitas, et hunt on looduses asendamatu ja võrdles teda autorattaga — kui üks ratas ära võtta, siis auto enam ei sõida. «Kui me aru saame, kuivõrd väärtuslik on hunt ökosüsteemi tugiliigina metsale, on see meie kõigi jaoks väga suur boonus,» võttis zoosemiootik võsavillemi olulisuse kokku.

Täispikka intervjuud Laura Kiirojaga kuula Vikerraadiost!

Populaarne

Tagasi üles