Valgevene tänavatelt Eestisse: koeratüdruk Mona on korduvalt pääsenud surmasuust

Mona

FOTO: Erakogu

Märtsi alguses läks Pirital kaduma koeratüdruk Mona, kes leiti kolm nädalat hiljem kurnatult ja nälginult, kuid siiski elusana. See oli aga ainult üks peatükk hapra Mona eluloost — enne seda oli koerake pääsenud eutanaasiast, leidnud kodu ning sellest siis taas ilma jäänud. 

Mona elu sai alguse Valgevenes tänavakoera järeltulijana, ühena kuuest kutsikast. Rahulikku olemist aga kauaks ei jätkunud, sest koerapüüdjad nabisid Mona ema tänavalt kinni ja viisid ta varjupaika, kus koer peagi magama pandi. Tõenäoliselt oleks sama saatus ees oodanud ka kutsikaid, kuid kohalikud viisid loomad ohutusse kohta, pakkusid neile toitu ja jooki ning hakkasid kutsade fotosid internetis levitama lootuses, et keegi vähemalt mõnda neist enesele sooviks. 

Hädapalvet juhtus nägema Tallinna naine Jelena, kellele kutsikad hinge pugesid. Kui esialgu saatis naine kutsikate toetuseks raha, ei saanud ta neid siiski saatuse hoolde jätta ning pärast kolmekuuseks saamist võttis terve pesakond ette 800-kilomeetrise reisi Eestisse. Pea kõik kutsikad said endale uue kodu, nende hulgas ka Mona. Vaid neli kuud hiljem otsustas Mona pere ta aga Jelenale tagasi anda, sest koer nende uue elukorraldusega ei sobinud. Mona toodi Jelena hoovile, ent pere lahkudes asus kutsa autole järele jooksma ja nii ta kaduski.

Koheselt hakkasid pihta otsingud ning Jelenale tõttas appi terve hulk vabatahtlikke, kes koera otsimisega tegelema asusid. Püsis lootus, et keegi koera märkab ja teda püüdma läheb. Märgatigi, sest vihjeid tuli ikka ja jälle, ent kõik katsed olid tulutud: Mona arglik iseloom sundis ta põgenema iga kord, kui mõni inimene talle läheneda püüdis.

Mona tõeliseks päästjaks osutus tema õde Mila, kelle Jelena otsingutele kaasa võtta otsustas. Kui saabus vihje, et Monat oli nähtud Pirita TOP-i juures, kiirustas Jelena koos Milaga kohale ja kui Mona oma õde nägi, tuli ta ilma mingisuguse hirmuta Jelena juurde. Taaskohtumine oli tõeliselt rõõmurohke ning kuigi kolm talvise ilmaga õues veedetud nädalat tõid endaga kaasa külmetuse ja antibiootikumikuuri, on Mona tervis nüüdseks taastunud. 

«Mila on Monale kasvatajaks ja tugiisikuks — ta hoiab oma õel silma peal ning kui Mona kuhugi jalutab, läheb Mila talle kohe järele,» kirjeldas Jelena kahte kokkuhoidvat õde. «Mona on oma üleelamiste tõttu võõrastega esiagu pelglik, kuid harjub kiirelt. Mila aga on väga rahulik ja tasakaalukas koer.»

Mona ja Mila

FOTO: Erakogu

Jelena loodab , et kusagil leidub keegi, kes on nõus kodu pakkuma kahele koerale. Ideaalis võiks tegu olla püsiva iseloomuga pere või inimesega, kes palju ei reisi ning omab kindlat elurutiini ja ideaalis koerakindla aiaga piiratud maja. Mõlemad koerad armastavad ka kasse ja on intelligentsed, ent Mona vajab uue kohaga harjumiseks veidi aega. «Mona õrn hing veel üht hülgamist ei kannataks,» nentis Jelena. «Ta on liiga palju läbi elanud ja võib esimesel kohtumisel inimest peljata, ent lõpuks harjub ta ära ja hakkab lähedust otsima.»

Kui õrn Mona ja tema ustav kaaslane Mila sulle hinge läksid, kaalu neile püsiva kodu pakkumist. Nüüdseks kaheksakuused koerad on saanud vajalikud raviprotseduurid ning vaktsineerimise ja on valmis koheselt oma uue pere juurde kolima. Kõik kodupakkumised on oodatud Jelenat abistava Tatjana Grigorjeva Facebooki või telefoninumbrile 5510506.

Loe ka neid

Tagasi üles