Hoolimatuse musternäidis: loomakaitsjad leidsid Viljandimaalt «elevandinahkse» koera

FOTO: Heiki Valner/Eestimaa Loomakaitse Liit

Eelmise aasta sügisel anti Eestimaa Loomakaitse Liidule (ELL) teada haigest Viljandimaa koerast, kes alalõpmata ringi hulkus ning inimestelt süüa nurumas käis. Lisaks muudele hädadele ajas külarahva pabinasse eelkõige aga kärntõbi, mis võib ka teistele külge hakata.

Pontsu oli oma senises elus näinud vaid näguripäevi ning koera hallikas ja korraliku karvkatteta nahk meenutas kangesti elevandi oma. Vanuseks pakkusid teatajad talle julgelt üle kümne aasta ning loomakaitsjatel soovitati koer lausa magama panna, et tema armetu elu lõpetada.

«Pontsu püüdmise võttis enda peale Viljandimaa piirkonna juht Kristel Täär. Lihtne see polnud, sest koerake oli pelglik ning alati kui Kristel nähtavale ilmus, pani Pontsu Suislepa metsade vahele plehku,» kirjutas Eestimaa Loomakaitse Liidu juhatuse liige ja loomaaktivist Heiki Valner oma blogis. Lõpuks saadi koerake aga kätte ning viidi esmajoones Viljandisse loomakliinikusse. Selgus, et joodikute poolt unarusse jäetud koeral oli nii tugev põletik veres, et see ajaski naha sügelema. Sellest ka tema karvutu olek ja elevandile omane kõva hall nahk.

FOTO: Heiki Valner/Eestimaa Loomakaitse Liit

«Koer kõndis küürus, ribid olid väljas ja kõrvad olid sellest «elevandinahast» nii kinni kasvanud, et raske oli isegi proove võtta. Kõrvalestad, parasiidid, tugev alatoitumus, nõrkus, palavik — ühesõnaga oli vaene koerake juba ühe käpaga hauas,» kirjeldas Valner olukorda. «Pontsu olukord oli nii kehv, et arutasime isegi ta lõpetamist, aga otsustasime siiski mässama hakata, sest taolise otsuse me võtame reeglina vastu ainult siis kui tõesti enam midagi muud üle ei jää.»

Pontsu ravi hakkas pihta parasiiditõrje ning ussirohtudega. Seejärel tulid vitamiinid, kõrvade puhastamine, antibiootikumid ning korralik pesu. «Pontsu kannatas kõik vaikides ära ja isegi kõrvade puhastamise ajal ei teinud piuksugi. Pole võimalik, sest seal ju täitsa veritses! Hakkasime arvama, et haiguse tagajärjel on koer kuulmise kaotanud ja ega me väga mööda pannudki,» kirjutas Valner.

Kõrvade puhastamiseks oli koer suigutada narkoosiunne, sest nii kohutavat vaatepilti polnud asjaosalised varem näinud — Pontsu kuulmekäigud tuli Valneri sõnul sisuliselt kuni ajuni «lahti raiuda», ent kuu aega ja hulk põhjalikke protseduure hiljem tuli koera kuulmine lõpuks tagasi ning ta hakkas inimeste jutule reageerima.

Nüüd on Pontsul aga vaja uut kodu. Antibiootikumide kuur on täielikult lõppenud ning uue peremehe ülesandeks on jätkata koera pesemist spetsiaalse šampooniga, mis tema naha jälle terveks teeb ning karvkatte lõpuks taastab. 

Pontsust teatanud külaelanikud panid koera vanusega mööda ning kümneaastase seeniorkoera asemel on tegu kolme-nelja-aastase ülimalt sõbraliku ja tänuliku selliga. ELL loodab, et sellele palju kannatama pidanud ja imekombel ellu jäänud koerale leidub kuskil vääriline kodu ning kõik perepakkumised on oodatud aadressile kristel@loomakaitse.eu ning telefonil 56 830 882.

Tagasi üles