Lemmikud on määratud surema ehk miks ei tohiks oma koera kloonida

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Barbra Streisand, James Brolin ja Sammie

FOTO: Barbra Streisand / Twitter

Möödunud nädalal tekitas maailmas laineid armastatud näitleja ja lauljanna Barbra Streisandi paljastus, et tema armastatud koerad Miss Violet ja Miss Scarlet on tema kadunud koera Samantha kloonid. Ning kuigi paljudele tundub see arusaadava tegevusena - armastame me ju oma lemmikuid ääretult palju - on mitmeid põhjuseid, miks Streisand vääralt käitus.

«Ma saan aru soovist anda oma lemmikule justkui uus elu,» kirjutab väljaandes NPR Scott Simon. «Kloonimine võib jätta sulle mulje, et sinu armastatud koer sünnib justkui uuesti. Aga see pole nii. Tal võib olla sama karv, suurus, nina ja silmad, aga need ei ole asjad, mis loovad koera isiksuse, mida sa oled nii väga õppinud hindama. Seda teevad aeg, mäng ja kogemused. Elavad hinged on midagi enamat kui koopiad.»

Lisaks osutab Simon asja moraalsele küljele. Koera kloonimine maksab umbes 50 000 dollarit (umbes 40 000 eurot) ja protseduur töötab vaid kolmandikul korral juhtudest. Samas on aga varjupaigad täis igat sorti koeri, kes ootavad nukralt ja kannatlikult uusi kodusid ja kõik nad oleksid Barbra Streisandi tagaaias mängides ääretult õnnelikud.

«Lemmikute lühemad eluead võivad meile tunduda julmana, aga kuna nende elutee on kontsentreeritum, on nad meile ka seda kallimad,» lisab Simon lõpetuseks. «Nad meenutavad meile elu kaduvust, kuid armastuse igavikulikkust. Lemmikute kloonimine aga võib meile jätta mulje, et nad on surematud ja see röövib meilt olulise õppetunni, mida lemmikud meile õpetavad: me armastame, me kaotame, me õpime ja me armastame jälle.»

Samale tõdemusele jõuab Guardianis ka Stuart Heritage, kes kirjutab: «See ongi kõige kurvem osa Barbra Streisandi uudise juures. Asi polnud selles, et kloonid on kallid ja ta oleks võinud oma raha paremini kulutada heategevuseks. Asi pole ka selles, et ta koerte eest maksis, selmet võtta varjupaigakoer. Asi on selles, et ta keeldus lahti laskmast. Ta ei suutnud mõista elu fundamentaalset põhitõde: elu lõppeb. Ja kui see on kord juba lõppenud, ei saa sa seda ümber pöörata. Mõnede asjade eest sa lihtsalt ei saa põgeneda.»

Tagasi üles