Ei rebane, ei hunt - kes on kanepilõhnalised lakkhundid?

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Eraldo Peres/AP/Scanpix

Lakkhunte on raske mitte märgata — nende pikad ja sihvakad jalad ning kahevärviline kasukas on tõeliselt kaunid. Sellegipoolest pole paljud meist sellisest loomast kuulnudki ning nüüd on paras aeg temaga tutvust teha.

Lakkhundid võivad kasvada kuni meetrikõrguseks

Nende pikkade koibade näol ei ole tegu optilise illusiooniga. Lakkhuntide keskmine turjakõrgus on 90 sentimeetrit ning see teeb neist Lõuna-Ameerika suurimad koerlased. Nad on ka väga efektiivsed kiskjad: oma pikkade jalgade abil saavad nad kõrges rohus vaevata liikuda, püüdes närilisi, linde ja isegi putukaid. 

Nad armastavad puuvilju

Ligi pool lakkhuntide toidulauast on kaetud puu- ja juurviljadega ja nende lemmikuks paistab olevat maavitsaliste perekonda kuuluv lobeira, mille nimi tähendab hundivilja. Vilja nimi on kui rusikas silmaauku, sest lakkhundid elavad taimega sümbioosis — lobeira seemned jäävad huntide kõhus ellu ning liiguvad koos väljaheidetega emataimest kaugemale, luues nii uusi kasvukohti.

Nende uriin on marihuaanalõhnaline

Lakkhuntide uriin on territooriumi märgistamiseks eriliselt tugeva lõhnaga, mis sarnaneb marihuaanasuitsu omale. Sellest sai 2006. aastal kogemata teada üks Hollandi politseijaoskond, kui nad Rotterdami loomaaeda kutsuti. Loomaaiakülastajad kurtsid korravalvuritele, et tõenäoliselt suitsetab keegi kuskil kanepit ning selle lõhna on kaugelt tunda. Süüdlaseks osutus aga lakkhunt, kes parajasti oma territooriumi märgistamisega tegeles.

Nad ei ole päriselt hundid

Vaatamata oma rebastele sarnanevale kasukale ja nimes sisalduvale hundile, on lakkhundid eraldi alamliik ning lausa selle alamliigi ainuke esindaja. Lähimaks elavaks sugulaseks on neil võsakoerad, kelle välimus lakkhuntide omast kardinaalselt erineb.

Nad on loodusest kadumas

Pikakoivalised lakkhundid on punase raamatu järgi ohustatud. Eelkõige on selle põhjuseks elupaikade hävimine, sest aina enam muudetakse nende elupiirkondi põllumaadeks. Samuti saavad paljud lakkhundid hukka kiirteedel või hukkuvad koerte hammaste läbi. Lakkhundipopulatsiooni säilimisele aitavad aga kaasa loomad ning ka Tallinna Loomaaia asukate hulgas on see graatsiline kiskja esindatud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles