Keeruline olukord: Tapalt korterist päästetud koer Bosse vajab kähku pühendunud peret

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Eestimaa Loomakaitse Liit / Facebook

Tapalt koerterist päästetud Martin, uue nimega Bosse, soovib tutvuda uue peremehe või perenaisega. Bossel oli tegelikult juba uus kodu olemas, kuid sellega kohanedes tekkisid mõned ületamatud takistused. 

Nimelt on selgunud koera iseloomus ja käitumises mõned eripärad, mis mõnes mõttes on talle ka üsna loomulikud. Pulstunud karva seest tuli välja tõeline Richard Lõvisüda: umbes viieaastane isane, šnautserilaadne ja põlvekõrgune tegelane.

Kuna šnautseritele on iseloomulik suur jahiinstinkt, siis otse loomulikult käitub samamoodi ka Bosse. Toas kahjuks rebaseid jt väiksemaid metsaulukeid pole, keda jahtida ning siis kõlbavad kassid ka. Jaht neile toimub üsna kirglikult ja otsustuskindlalt, seega uues kodus on kõigile tervislikum, kui nurrumootoreid ei ole. Ilmselt oleks jaht sama kirglik kodulindudele ja muudele väiksematele koduloomadele.

Kuna Bosse on väga ilus, iseloomuga ja jõuline koer, siis tuleb oma võimu näidata otse loomulikult kõigi teiste sookaaslaste peal. Kahjuks ei pruugi jõu vahekorrad alati olla võrdsed ning seega on kindel, et koos ei tohi ta elada teiste isaste koertega. Koeradaamid meeldivad Bossele aga väga. Vunts poeb kas või nahast välja, et neile samuti meeldida ning koos lõbutseda.

Kuna Martinina oli ta hüljatud pikaks ajaks üksinda korterisse, siis ei soovi ta enam sammugi maha jääda peremehest. Kunagi ei või ju teada, mis neile inimestele jälle pähe tuleb ja kas teda uuesti üksi ei jäeta. Seega on kindlam olla valvel igal sammul sõna otseses mõttes. Voodis magamise mõnudest Bosse juba ära ei ütle. Pealegi on perenaise seljatagune ikka kõige kindlam koht, kui vanast elust kummitama tulevad unenäod kallale tahavad tulla.

Haukuda oskab Bosse ka kui vaja, aga niisama juba klähvimisele energiat ei raiska. Milleks? See pole ju väärikas. Väikelastega kokkupuude puudub ja seega on kindlam, kui uues peres on pigem juba selles eas tegelased, kes teavad, kuidas koerale vajadusel ruumi anda. Väikelastel see oskus puudub ja kuigi Bosse on inimestega üdini sõbralik, siis praegu riskima ei hakkaks. Pealegi kulub koeral niigi palju energiat ja mõtlemist uue parema eluga kohanemiseks. Väikelapsed oleksid lisastress.

Bosse ei ole päris kindlasti õuekoer, sest kõvem karvkate on ainult vuntsid ja nendega juba kogu keha ära ei küta. Bosse on väga ilus, kange iseloomuga, sõbralik ja nunnu ning tekitab kindlasti paljudes soovi kodu pakkuda. Mõelge aga sada või parem isegi tuhat korda enne, kui seda teete. 

Kas olete valmis kinkima koerale oma südame, helluse, tähelepanu ja aja? Loomakaitse Liit ootab täpselt nii kaua kui vaja, et leiduks just see parim kodu ja parim pere. Koer on väga kiinduv ja perest perre rändamine ei tule kõne alla.

Läbimõeldud soovi korral helistage Kristile 5062903 või 53 230 230 või kirjutage info@loomakaitse.eu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles