/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
Jaanuari keskel nägi Suure-Jaani kandi rahvas mitu päeva liikvel hiiglaslikku koera, kes peatumata ringi jooksis. Kellelgi ei õnnestunud temaga pikemalt suhelda. Õnneks leidus üks kange naine, kes otsustas koera kätte saada — on ju talvekülmad kohale jõudnud ja koer nägi vana ning kurnatud välja.
Hüüdmise peale koer küll hetkeks peatus, kuid jooksis kohe edasi. Ehk teadis see eakas, näljast nõrk loom, et kui ta lamama jääb, siis ta enam ei tõuse? Ühendust võeti Viljandi varjupaigaga ning kui juhataja Siiri kohale jõudis, olid koer ja tema leidja juba mitu kilomeetrit edasi liikunud.
Lõhnav konserv aitas Siiril koeraga hetkega sõbrasuhted luua ning koer sai varjupaika sooja. Esmane kliinikuvisiit ei näidanud head. Koera pea oli üleni suur mädanev haav, kannatada said ka kõrvad ning haavade puhastamine nõudis narkoosi. Varjupaiga töötajate jaoks oli mõneti uskumatu, kui leebe, väärikas ja rahulik see suur loom vaatamata oma olukorrale oli.
Tegemist on eaka koeraga, vanust umbes 8 aastat. See kaheksa aastat kellegi parim sõber olnud loom on nüüd üksi ja varjupaigas, kus ta sai endale nimeks Hanno. Koera haavad on paranenud, ehkki kõrvu ta veel meelsasti katsuda ei lase. Samuti iseloomustab teda väike ebakindlus inimeste suhtes — ta ei suuda päris hästi uskuda, et kõik inimesed ongi sõbrad. Siiski on ta ise hakanud hellusi nuruma, surub ennast inimese vastu ja ootab tähelepanu.
Me ei tea, kui kaua koer jooksus oli ja mida läbi elama pidi. Loodame siiski, et äkki tunneb keegi ära oma perelemmiku või kui seda ei juhtu, ehk leidub hea südamega inimene, kes on sellele paljukannatanud koerale valmis katust ja hellust pakkuma kogu tema ülejäänud elu vältel.
Kui Hanno lugu sind kõnetas ning sa leiad, et sellel kurva minevikuga koeral sinu südames ruumi on, kirjuta Varjupaikade MTÜ-le aadressile info@varjupaik.ee või helista numbril 504 6102. Usu — Hanno juba ootab!